Peika armastavad käed ja suudlus tegid koolipäeva väga positiivseks

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Pikk nädalavahetus on möödas. Noh, esmaspäev oli ju ka seekord vaba ja sai mõnusalt lulli lüüa. Olgem ausad, mis lulli ma ikka lõin. Ma suutsin endale saada põiepõletiku, seega kükitasin kodus ja üleüldse olin kohutavalt loid.

Nii, teisipäev. Hommikul kell 6.50 ajas ema mind üles. Mu hommik ei alanud tegelikult üldse nii, nagu ma oleksin tahtnud. Kui ma vannituppa meikima jõudsin, hakkas mul nii paha, et kohutav. Kooli pidin siiski minema, kuna esimese tunni ajal oli kontrolltöö. Kas keegi kujutab ette, et mina suudaksin teha geograafia kontrolltööd? Ma ei kannata geograafiat, kuigi see oli mul pea terve põhikooli vältel 4 või 5. Nüüd ei suuda ma ühtegi tööd normaalselt teha, mis on väga kurb. Kui kooli jõudsin, oli mul juba parem olla. Aga peale geograafiat hakkas jälle kõik hullemaks minema.

Istusin füüsika klassis, või no tegelikult pigem magasin seal. Ma olin öösel vähe maganud, kuna mu pea oli kohutavalt mõtteid täis ja need ei lasknud magama jääda. Lõpuks jõudis Devis (minu poiss ☺) kooli. Kahjuks polnud nädalavahetusel meie läbisaamine just parim ja see kandus edasi ka kooli. Ja sellest hetkest algaski tegelikult minu päeva positiivne pool. Halb läbisaamine lõppes sellega, et ta suudles mind ja kõik läks aina paremaks. Me saime jälle üle mitme päeva hästi läbi ja enamiku ajast naeratasime. Inglise keel läks ka hästi. Sõnadetöö, mida ma tohutult kartsin jäi ära, seega kõik oli positiivne.

Kui ma psühholoogiasse läksin, siis oli mu klassivend otsustanud, et ukse ees on kõige targem kätekõverdusi teha ja nii ta seal neid pumpaski. Mina ootasin kuni ta oma kiire treeningu lõpetab. Kuidas ma siis astun treenivast inimesest lihtsalt üle? Kui klassi jõudsin, ootasid mind ees juba Devise armastavad käed, mille vahel ma terve ülejäänud vahetunni olin.

Tunnis oli ka kõik nii mõnusalt positiivne ja kõik ülejäänud vahetunnid olime ka jälle, üle pika aja rõõmsalt koos. Mind teeb õnnelikuks see, kui saan just temaga koos olla vahetunnis, sest viimasel ajal on meie vahele kasvanud paks müür, mis lõpuks hakkab lagunema. Peale kooli läksime võimlasse ja mängisime võrkpalli ja vaatasime best vines’e. Lõpuks oligi mõnus naerda ja koos olla. Nii lõppes minu koolipäev, mis alguses tundus meeletult negatiivne, kuid lõppes positiivsemalt kui eales oodata oskasin.