Kas mäletate oma esmakohtumist Kallastiga?

Esimest korda puutusin Maaja Kallastiga kokku ligi 10 aastat tagasi, kui töötasin Maalehes arvamustoimetajana ning tellisin temalt arvamusküljele pika kolumni. Kui 2011. oktoobris hakkas ilmuma ajakiri Tiiu, soovisime ajakirja toimetusega oma kolumnistiks just proua Kallastit ning meie rõõmuks oli ta otsekohe ka nõus.

Kuidas sündisid tema kolumnid Tiiu veergudele — kas tema mõtles teema või andsite ette? Kui sageli tuli teil neid ehk leebemaks kärpida?

Osa teemasid pakkus proua Kallast ise välja, osa pakkusime meie, osa sündisid ühistes aruteludes. Ta suhtus kolumnide kirjutamisse äärmiselt tõsiselt ning meie olime tema panuse üle igati tänulikud. Lugejad armastasid teda samuti, nagu Tiiusse läkitatud lugejakirjad tõestasid.

Meenutage mõnd lõbusat seika seoses proua Kallastiga palun.

Kahjuks ei suuda midagi lõbusat hetkel meenutada, kuna teade Maaja Kallasti lahkumisest mõjus väga rängalt. Aga mul oli alati väga hea meel, kui ta helistas või kui kohtusime. Ootasin neid hetki.

Milline Maaja Kallasti nõuanne on teile endale ehk kõige tänuväärsemaks või kõnekamaks osutunud, mida ikka ja jälle meenutate?

Kõige kõnekamaks pean proua Kallasti lauseid, mis ilmuvad aprillikuu Tiius, tema viimases kolumnis — neid ma seetõttu hetkel ei avalda. Aga varasemast tasuks ikka ja jälle meenutada näiteks lauset: “Aeg on küll kallis, aga seda väärtuslikumad on minutid, mida lähedastele kingime.”

Kas kujutlete, te keegi hakkab teda ka asendama? Kes oleks üldse vääriline seda kohta täitma?

Seda teemat ei ole me jõudnud veel arutada.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena