Maire Aunaste viimasest kohtumisest Kallastiga: ta jäi ebamugavusest hoolimata pealaest jalatallani daamiks!
Maaja Kallastiga pikalt "Mida teie arvate?" saadet teinud telenägu Maire Aunaste on legendaarse kombeõpetaja surmateate üle kurb. Samas tunnistas Aunaste Publikule antud intervjuus, et arvestades nende viimaseid kohtumisi, oli ilmselge, et nii lõpuks läheb.
Millised on Teie esimesed ja viimased mälestused proua Kallastist?
5 aastat tagasi leidsin ma ta istumas Stockmanni fuajees ja kuna me alati üksteist sõbralikult tervitasime, hakkasime rääkima sellest, et mul tuleb uus saade, kuhu oleks vaja eri eas erinevaid persoone. Ja sügisel ta tuligi saatesse. Ma arvan, et tegin sellega, et Maajale televisioonirolli andsin, ta veel mõneks aastaks õnnelikuks. Olgem ausad, kui oled ikka üle 70 aasta vana, siis on harva mingeid rolle, mida täita. Ta tegi minuga seda saadet rõõmuga 2,5 aastat, aga siis jäi viimasel korral tulemata. Tegelikult tuli ta toast välja ja tellis taksogi, aga ei suutnud seejärel enam trepist alla tulla. Siis oligi televisiooniga kõik, aga pärast seda andis Maaja välja vähemalt ühe raamatu ja kinkis mulle selle. Noh, eks muidugi ma nägin, millega see asi lõppeb. Ta oli kaotanud kohutavalt kehakaalu ja ei suutnud püstigi tõusta, majanaaber aitas teda igal moel, istutas patjade najale. Aga Maaja vaim oli samasugune nagu varem ja ta ütles: "Ma kindlasti hakkan kõndima mõne kuuga ja jätkan veebruaris oma õpetajatööd!" Ta mõtles isegi lõpus koguaeg sellele, kuidas saaks kasulik olla.
Palju on räägitud sellest, et Maaja Kallast oli ainulaadne professionaal, daam, naisterahvas. Keda ja mida sümboliseeris ta Teile ja milliseid tema moraalseid väärtusi peaks kindlasti ühiskonnas edasi kantama?
Kogu Maaja moraalikoodeksit ma analüüsida ei saa, aga ta oleks kindlasti väga tahtnud, et terve ühiskond koosneks härrasmeestest ja daamidest. Ja kuigi ta mõistis, et pärast nii suurt kultuurilist auku, kus me oleme olnud, pole see võimalik, propageeris ta siiski, et kõik inimesed oleks haritud, viisakad, käituks etiketile vastavalt ja oskaks teha kõike nii nagu läänes. Ise suutis ta seda suurepäraselt ja oli puhas näide sellest, kuidas ollakse noorest peast daami rolli valinud. Maaja suutis selle kuni lõpuni välja kanda, oli pealaest jalatallani tõeline daam. Ja ta eeldas seda ka teiselt. Mina tema kõrval olin täielik grimassiplika, aga Maaja hindas mind sellepärast, kes ma olen. Mulle ei meeldi daam olla, see tundub väsitav ja mõttetu, elustiilid on erinevad. Tanksaabastega saab kiiremini mööda linna edasi ja pole mõtet koperdada kõrgete kontsadega ja vinguda, et alati läheb kuhugi jõudmiseks pool tundi kauem aega. Aga tema isegi ülima ebamugavuse korral oli alati daam ja kui me viimati kohtusime, ei langenud ta ka siis sellest rollist välja.
Maaja oli väga terava keelega. Kas Eesti rahvas võttis tema sõnu liiga südamesse?
Otse vastupidi. Kuna ta oli kriitiline ja terav, siis üks osa justnimelt ei võtnud neid sõnu südamesse. Mida vanemaks inimene saab, seda enam iseendaks ta jääb. Maajal polnud mitte midagi kaotada, nad ütlevadki seda, mida tahavad. Sa loe need läbi ja võta teadmiseks või ära võta, solvuda pole mitte mingit mõtet. Ja see, kas me viitsime nende sõnade järgi istuda ja astuda, on meie enda valik. Ega tema ennast peale ei surunud, tal paluti oma kommentaare kõikjale jagada, kuna ta oli oma ala tõeline spetsialist ja mitu põlvkonda nendest ees, kellele ta rääkis seda kõike. Igatahes teadis tema rohkem. Ametlike vastuvõttude reeglid ei muutu kunagi ja ta tundis ära, kellel oli halb maitse. Tal endal oli väga hea maitse. Mina näiteks ei lähe üritustele, kus ma tunnen, et sellest stiilist puudu jääb.
