FOTOD: Winny Puhh andis oma parima Afganistani šokeerimiseks
Kuigi Afganistanis Helmandi provintsis asuv Camp Bastion on suur nagu linn, tuleb tõdeda, et lava seal ei ole. Aga mis sest ikka! Lava suudavad Estcoy sõdurid ju ometi hankida, kui Eestist bänd külla tuuakse. Kontserdipaik valmib poole päevaga - mõned merekonteinerid asetatakse kõrvuti, need jäävad bändi jalgealuseks. Lava kõrvale aetakse üks M-REP, et solistil oleks aeg-ajalt kus peal karelda ja kuhu saaks lisavalgustuse kinnitada. Publikuala piirina aetakse poolringina paika Estcoy soomukid, mille ähvardav rivi publiku tagant bändile otsa vaatab: siin, mehed, tasub ikka laulda täie raha eest, sest siin pole kuulajaskonnaks mingid pudrulõuad.
Kontserdi alguseks on märgitud kell kaheksa, siis on Afganistanis juba kottpime ja päevasest 22 soojakraadist on saanud kolm. Estcoy sadakond sõdurit ootavad kontserti. Eestlastele omaselt seisavad nad lavast nii kaugel kui võimalik, tumma ja tiheda sõõrina otse soomukite vastas.
Kõlaritest lastakse rokkmuusikat. Nagu ikka, enne kontserti. Siis ronib lavale teavitusohvitser Hannes Võrno kes kaotab igasuguse illusiooni, nagu oleks selles kontsert tavapärases kohas ja tavapärastel tingimustel: ta loeb ette reeglid, mida teha õhurünnaku, maad mööda läheneva rünnaku või muu ohuolukorra puhul. Lõplikult selge: see siin ei ole rahumeelne Euroopa.
Pärast ohutusreeglite ettelugemist algab intro. Puhhidele omaselt üürgab kõlaritest karjeid, nuuskimist ja segaseid lausekatkeid. "Ei tea, mis naabrid mõtlevad?" uurib üks sõdur teiselt. Ega tea jah. Tormavad veel viimaks päästma siit kedagi, kes nii haledasti ulub?
Bänd ronib merekonteinerite otsa. Seekord on autfitiks ilmselt Balti jaama turult hangitud pikad valged (või väikese lillemustriga!) aluspüksid, valged maikad ja näomaalingud. Läheb lahti. Puhhid allahindlust ei tee: solist kriiskab, kitarrimehed vehivad vaheldumisi tantsida ja mängida, trummar taob kõigest jõust trumme.
Vastuvõtt on jahe: kuigi puhhide tuleku poolt hääletas bändivalikul enamus Estcoy mehi, tervitavad nad nüüd bänd sõjameheliku vaoshoitusega. Seistakse tummas sõõris ja vaadatakse täiesti mittemidagiütleva ilmega. Alles solisti kutse peale liigutakse lavale mõned meetrid lähemale.
Esipuhh-solisti naljad siiski natukesehaaval hakkavad peale minema ja meestesumm turtsatab aeg-ajalt. "Teate, Terras tegi mulle ettepaneku, et lõpetame õige siin selle sõja ära ja hakkaksime siis üle Afganistani esinema," teatab solist. Publikust: kandev paus, keegi ei turtsatagi. "Nojah, ega see naljategemine alati välja ei tulegi," lepib laulja olukorraga. Selle peale kostab natuke naerumüginat. Ei tea, kas oli Afganistani sõja lõpetamise teema karmivõitu või polnud tegu lihtsalt naljaga, mis hooga naerma ajaks?
"It is taim tu spiik samm ingliš!" hõikab solist ühtäkki võika ida-euroopa aktsendiga inglise keelt matkides. "Iis teer eni foriners tudei?" küsb ta. Paar britti tõstavad käe. "Guud! Mii laik it! Du ju häv eni moni? It is tii-šört seil õuver deer! Not eni moni? Gõu övei!" jaurab solist edasi. Ei tea, kuidas brittidel naljatujuga oli, aga eestlastele paistis ida-eurooplaste eneseiroonia kenasti peale minevat. Ja tõepoolest, bändsärkide müügilett oli üleval küll ja sealt ka pärast kontserti osteti ning bändimehed polnud kadedad autogramme jagama.
Publik sai end käima alles kontserdi lõpuks ja mis seal imestada - eks eestlased ole harjunud, et bändi esinemine ja õlu käib käsikäes, aga sõjaväebaasis on mõistagi kuiv seadus ja eestlased veel vaoshoitumad kui tavaliselt. Aga lõpuks siiski meeleolu tõuseb, kui esitusele on tulnud ka peegelpõranda ja meiekandimehe Korsakovi lood. Ja siis ongi sˇõu läbi. Puhhid viskad rahva sekka oma särke ja suspesid justkui kuumemad tiinekate poistebändid. Sõdurid korjavad andami naeruga üles. Siis tõmbab üks puhhidest mahavisatava särgi kõigepealt jalgevahelt läbi ja saadab ulja kaarega publiku sekka, kes ettevaatusest kõrvale kargab. Nojah, puhhid jäävad puhhideks...
Prožektorid kustuvad, tolm langeb, kõlarid pakitakse merekonteinerisse. Taastub sõjaväebaasi tavaline rutiin.
