Lugeja: Miks tätoveeringuid nii väga kardetakse ja vihatakse?
Ajaga need stereotüübid on hääbunud, kuna tätoveerimine on muutumas aina populaarsemaks. See on kindlasti mitmeid kordi vastuvõetavam, kui see oli kümmekond aastat tagasi. Meie ühiskonnal on olnud suur lüke aktsepteerimise poole sotsiaalsete-, ekonoomiliste-, rassiliste- ja usupõhilistel mõjutustel.
Need lõpmatud telesarjad, mis hõlmavad tätoveerimist nagu "Miami Ink", "Inked", "L.A. Ink", "Ink Masters" ja dokumentaalfilmid, mis räägivad tätoveeringute kohta ajaloo vältel on ka aidanud kaasa sellele, et tätoveeringud oleksid vastuvõetavamad. Inimesed lasevad end tätoveerida rohkem nähtavatesse kohtadesse ka tänu sellele, et see on aina enam aktsepteeritum. Inimesed kardavad seda, mis pole tuntud, aga kui tätoveeringud on muutunud rohkem tavaliseks, on nad vähem hirmuäratavamad ja osa normaalsusest.
Siiski on siiamaani raske leida tööd, kui sul on mõni suurem tätoveering nähtavama koha peal, mida on raskem peita, kuna tekivad teatud stereotüübid ja kahtlused. Seda tööd pole küll võimatu saada, kuid siiski need inimesed peavad sel alal rohkem enda oskusi ja andeid tõestama.
Tänapäeval esineb probleeme ka sellega, et nooremas eas tehakse mõtlematult tätoveering endale ning see võib mõjutada sind elu lõpuni. Ka siin tuleb ette see tööleidmise probleem: tööandja võib mõelda, et sa ei mõtle üle oma tegude üle ning, et sa pole vastutustundlik.
Siiski hukkamõistmine ei kao kunagi - kui ma näen mõnda liblika tätoveeringut kellegi õla või puusa peal, siis jään ma mõtlema, miks ta küll selle tegi. Võib-olla oli see tehtud tema vanaema auks või siis lasi ta selle hoopis teha täispeaga, et see läheks kokku tema sõbrannade liblikatega, kellega ta pärast seda pidu pole isegi enam suhelnud.
Iga tätoveeringu taga on oma mõte. Inimesed mõistavad teisi hukka liiga kiiresti ning nad vaatavad inimesi toetudes vaid nende välimusele. Välimus ei peegelda inimeste iseloomu ning neid kahte ei peaks kokku segama.
