Salapärase noormehe naeratused teevad mu päeva paremaks!

Umbes kuu aega tagasi sõitsin ma linnaliinis. Buss oli peaaegu täiesti tühi. Peale minu, mu sõbra ja veel paari inimese ei olnud bussis rohkem kedagi. Üks poiss kõndis ukse poole ning ma vaatasin talle lihtsalt silma ja naeratasin sõbralikult. Ta saatis siira naeratuse vastu ning veel enne, kui ta uksest väljus, naeratas ta mulle veelkord. Tavaliselt olen sellistes olukordades selle naeratava inimesega tuttavaks saanud, kuid seekord läks teisiti. Miski ütles mulle, et ma temaga tutvust ei teeks, vähemalt veel mitte. Hiljem naeratasin veel pikka aega.

Järgmisel päeval istusin sõpradega kooli sööklas ning see sama poiss seisis järjekorras ja vaatas mind äratundva pilguga. Naeratas soojalt ning peale seda piilus tihti mu poole. Mulle oli totaalne üllatus, et ta käib minuga samas koolis! Poleks osanud seda isegi oletada.

Edasi läks olukord nii — mu sõber sai varem söödud ning tahtis saiakesi ostma minna. Samal ajal tuli sama poiss minu laua juurde, naeratas ja istus sõnakestki lausumata mu vastu. Aga kui ma söödud sain läksin midagi ütlemata minema. Mõte oli küll rääkida temaga, kuid siis mõtlesin, et hoiaks veel sellist salapära ja suhtlema hakkaks veidi hiljem, siis räägiks mõlemapoolsed versioonid sellest naeratamisest. Nii oleks huvitav ja lahe. 

Järgnevatel päevadel hakkasime üha tihemini nägema. Nägin teda koolis, bussis, sööklas… Vaatasin tunniplaani ning avastasin, et ta jälgib mind. Alati naeratab siiralt ja lihtsalt vaatab. Loomulikult naeratasin vastu. 

Paar päeva tagasi juhtusime ühel ajal samasse kohta ning kuna ta oli mulle väga lähedal, siis vaatasime teineteisele pikemalt otsa. Ta lehvitas tervituseks. Vastasin samaga, kuid lisasin sellele ka “tsau”. Tunne oli sama, nagu ütleks seda mõnele heale sõbrale. Pikemalt jutustama ma veel siiski ei jäänud, sest siis ei oleks üldse huvitav. 

Selle loo moraal seisneb selles, et üks väike lihtne asi nagu naeratus, võib muuta kellegi päeva väga toredaks. Samuti võib see muuta midagi inimese sisemuses. See ongi põhjus, miks võikski naeratada nii palju kui võimalik, kuid see naeratus peab olema siiras. Võltsi on meie ümber niigi palju, pole vaja seda veel rohkem juurde tekitada. Õige ja siiras naeratus tuleb meie seest, hingest ja südamest. Selline ongi naeratus, mis mõjutab inimesi ümberringi. See naeratus on kõikvõimas! 

Ma isegi imestan, kuidas selline väike asi saab mu päevi paremaks muuta, aga seda see teeb. See on kestnud juba mitu nädalat ning see tunne on nii hea. Teatud mõttes ma ei raatsigi hetkel temaga lähemalt tutvuda, siis kaob ära see põnevus. Praegu on see kõik kuidagi salapärane, huvitav ja mõnus. Me lihtsalt trehvame kokku, kus iganes me ka ei viibiks ja siis tuleb taas see naeratus, mis päeva palju ilusamaks ja päikselisemaks muudab. 

Kui sina, salapärane poiss, juhtud seda lugema, siis tahaksin sulle aitäh öelda!