"Ma olen nagu hiidlane, kes leidis surnud varese maast ja pani tasku, et ehk läheb vaja. Ja siis kahe aasta pärast leidis kondid taskust ja nentis, et ei läinudki tarvis," rääkis ta Õhtulehele, kui palju kõiksugu "kultuurikihti" tema kabinetti kogunenud oli.

"Tuli välja, et ma olen naiivne olnud. Kui tulin 2003. aastal, siis mul olid kõik igasugused teadusasjad kaasas ja ma lootsin, et ma hakkan veel kõvasti teadust tegema, millega ma muidugi täielikult läbi kukkusin," meenutas Ergma. "Kõik need artiklid olid ju nii kallid, et käsi ei tõusnud välja viskama."