Pussy Rioti Maria Aljohhina "Kahekõnes": Venemaal ei toimu infosõda, vaid sõnavabaduse okupatsioon
Tänases "Kahekõnes" oli Indrek Treufeldi vestuskaaslaseks pool Tallinn Music Weeki raames Eestisse saabunud Pussy Rioti skandaalsest tandemist, selgesõnaline ja vankumatult tõsise olemisega Maria Aljohhina. Juttu tuli muu hulgas demokraatia võimalikkusest Venemaal ja Vene-Ukraina konfliktist, samuti Pussy Rioti tegevuse motiividest ning sellest, mille tõukel Aljohhina isiklikult suudab oma ideaalide eest seista.
Juba vahetult pärast sissejuhatavaid küsimusi asus saatejuht otsekoheste küsimuste kallale: kas ei ole tekkinud juba tahtmist alla anda? "Miks me peaks tahtma alla anda? Demokraatia on lihtne asi, me ei taha midagi üleloomulikku," vastas Aljohhina ja rääkis sellest, et Venemaal on riigivaenlaseks saamine väga lihtne. "Ükskõik kus me käime, tellitakse meile rünnakud," sõnas ta.
Inimesed tänaval aga suhtuvat neisse siiski normaalselt. "Paluvad lubada meiega koos selfie't pildistada," sõnas Aljohhina õlgu kehitades. Treufeldi ääriveeri esitatud küsimusele, kes bändi liikmed tunnetavad Moskvas liikudes ohtu, vastas Ajohhina samuti eitavalt: "Me käime Moskvas vabalt ringi, me ju elame seal. Sellega on kõik korras."
"Praegu tegeleme vanglatega. Inimesed ülidselt ei taha mõelda vanglast, see hirmutab neid. Minu meelest on tähtis rääkida ebamugavatest asjadest. Asjadest, mida inimesed eelistavad oma elust tõrjuda," tutvustas ta enda ja kaas-pussylase Nadežda Tolokonnikova tegemisi pärast vanglast vabanemist.
Vanglas õppisid naised nii mõndagi ka propaganda "kombitsate" kohta: "Kui kinni olime, siis meiega tutvudes reageeriti meile tihti negatiivselt. Vene propagandat vaataval inimesel on moonutatud reaalsuspilt. Mõneminutilise vestluse järel aga tahtsid inimesed meid juba aidata. See näitab, et vene propagandamasin põrmustub elava inimsõna ees."
Neile, kes mõistavad Pussy Riotile vanglaga lõppenud kiriku-performance'i usu seisukohast hukka, selgitas Aljohhina aktsiooni mõtet nii: "Kui läksime Lunastaja Kristuse kirikusse, siis tegime seda seetõttu, et partiarhi sõnavõtud ajasid meil hinge täis. Meile ei meeldi, kui kirikupea esineb konservatiivse poliitiku rollis."
Rääkides aga isiklikust suhtest religiooniga ("Kas teil on jumal?") vastas Aljohhina väikese mõttepausi järel: "Me peame ennast kristlasteks, kuid sellisteks, kelle usk on neis enestes, mitte kirikuinstitutsioonides." Hiljem lisas ta, et "kristlus ei tähenda norme, vaid armastust ja vabadust".
Juhtides jututeema Venemaa sisepoliitilisele olukorrale ning esitades küsimuse "miks venemaa liigub suurema autoritaarsuse teed?" sai Treufeldt vastuseks: "Miks? (Naerab.) Sest inimesel, kes meie riigis mõtleb ja tegutseb võimust erinevalt, kes on opositsioonis, puudub avalik sõna. Inimesed on informatsioonist ilma jäetud, võimalusest opositsiooni arvamust kuulda."
Treufeldt tõlgendades vastust kui "infosõda või informatsioonilist kodusõda", kuid Aljohhina leidis, et tänaseks on olukord Venemaal paraku veel hullemas seisus: "Pool aastat tagasi oleks saanud nii öelda, aga nüüd pole see enam sõda, vaid pealetung, mida šokis opositisoon vaikides pealt vaatab. See pole sõda, vaid okupatsioon - nagu on välispoliitilisel tasandil toimunud Krimmis. Meil pole enam sõltumatut sõna, lõplikult."
Vastupidiselt Treufeldi sõnutsi läänes levivale suhtumisele, et Putiniga polegi mõtet võidelda, leiab Aljohhina, et on küll mõtet: "
"On ikka mõtet võidelda, kui te ei soovi, et teie või mõnesse teise riiki ilmuvad järsku omakaitsesalgad, nagu nad ilmusid Krimmi. See mees ei anna endale toimuvast aru, ta on pidevas ebaadekvaatses eufoorias oma edust, mida ta oma peas ette kujutab. Pole mingit tagatist, et järgmine kord ei heida ta pilku teie riigi peale."
"Meie rahvale on iseloomulik, et otsitakse liidrit. Mitte niivõrd tsaari, kuivõrd inimest, kellelel delegeerida võimuvolitusi. Just selle vastu me häält tõstamegi. Me arvame, et meil on vaja parlamentaarset vabariiki ja sellest süsteemist lahti lasta, kus võim on ühe inimese käes. Venemaal on sellel olnud halvad tagajärjed. Inimene kaotab võimust pea, see on korduvalt kinnitust saanud. Me peame sellest eemalduma," jätkas ta.
"Paljud arvavad, et ilma vastutuse ja vabaduseta on lihtsam elada. Vabadus tähendab vastutust ja vabadus on kaunis,"
Venemaa tulevikku Aljohhina ja Pussy Riot "ette kujutada" ei taha: "Ma ei taha ette kujutada, vaid kujundada. Näeme seda ennekõike demokraatiana, me näeme tulevikku vabaduses. Tahame, et see oleks riik, kuhu on koondunud ajud, kuhu inimesed tahavad tulla. Riik, mida tahetakse kuulata, mitte selline, keda kardetakse."
"Meie võimu suurim viga on selles, et see on ehitatud hirmule. Ei saa lasta inimestel võimuga manipuleerida. Kui hoida inimesi hirmuvalitsuse all, siis lõppeb see ootamatult, väga ootamatult," on Aljohhina veendunud. "Me nägime vanglas pidevalt näiteid sellest, kuidas inimesi on hirmutatud ja santažeeritud, kellega tehti lubamatuid asju. Mingil hetkel otsustab see inimene lakata kuuletumast ja hakkab tegutsema südametunnistuse järgi. See käib väga kiiresti, nagu nipsti. Kui see juhtub meie rahvaga, on see massiline, ja see juhtub ilmtingimata. Ma arvan, et see hetk pole üldse kaugel."
Küsimusele, kas venelased on tema arvates valmis demokraatia eest surema, vastas aktivist: "Meie ülesanne on teha nii, et inimsed ei hukkuks. Meie jaoks on ideaalid kõrvutatud eluga."
Peatselt ootab Pussy Riotit ees vestlusring Euroopa Parlamendis, kus bänd kavatseb seista selle eest, et Venemaa suhtes karmistataks ja laiendataks majanduslikke sanktsioone. "Tuleb aru saada, et meie võim väärtustab vaid üht - oma raha. Kui majanduslikud sanktsioonid on karmid, siis paneb see mõtlema."
Pussy Rioti liikmed viibivad praegu Eestis Tallinn Music Weeki raames, kuhu nad saabusid, et esineda homme, 28. märtsil toimuval festivali konverentsil, paneelis, mis kannab nime "Culture Riot: artists and music against totalitarian rule" ("Kultuurimäss: loomeinimesed ja muusikud totalitaarse režiimi vastu").
