President Ilves Tallinn Music Week'i avakõnes: rock'n'roll on alati ühiskonnas väljakujunenud tavasid raputanud
Tere hommikust!
Taaskord algab Tallinn Music Week, mis on kindlasti üks põnevamaid muusikaüritusi Põhja-Euroopas. Alates sellest, kui Helen Sildna selle ürituse lõi, olen arvanud, et see on kõige huvitavam muusikaüritus meie regioonis, kuna see edendab uut ja innovatiivset mõtlemist. See toetab erinevaid muusikamaitseid ja artiste, kes tahavad teha midagi uut ja huvitavat.
Need, kes on mind varasematel aastatel TMW'l kuulanud, teavad, et mul on kiindumus rock'n'roll ja sellega võrdselt tugev kiindumus vabaduse vastu. Minu jaoks on need kaks alati käsikäes käinud. Jah, sul võib olla vabadus ilma rokita, kuna kui 300 aastat tagasi Šoti mõtleja John Locke lõi suhtevundamendi inimese ja riigi vahel, ei olnud olemas rock'n'rolli.
Kuid viimase 60 aasta jooksul on sageli olnud just rock'n'roll muusika see, mis on testib ühiskonnas vabaduse piire - isegi neis ühiskondades, mis peavad end libelaardemokraatlikeks. Teistes ühiskondades, autoritaarsetes, totalitaarsetes, teokraatlikes või nende kombinatsioonides ei pea olema rokkar selleks, et sind ähvardataks vangla või isegi surmaga, kui oma uskumusi välja ütled. Me teame seda väga hästi Eestis, meil on kannatanud väga paljud inimesed, kes ei ole teinud muusikat, vaid rääkinud tõtt.
Teil, kes pole pärit Eestist, on seda raske uskuda, kuid siin, kus inimesed tahtsin olla vabad, tuldi kokku ja lauldi. Nad laulsid rokki, folki, klassikalisi ja religioosseid laule. Ja nii raske, kui seda uskuda ka pole, see töötas. Ja veel nii hästi, et tänaseks kutsutakse seda "laulvaks revolutsiooniks", sest selle aluseks oli laulmine. Meie puhul oli muusika see, mis võimaldas inimestel üle saada hirmust. Sellepärast kannatabki alati esimesena kunst.
Kui eesti legendaarseim elav helilooja Arvo Pärt kirjutas 70ndatel, kui me veel nõukogude Venemaa all elasime, žanreid murdvaid lugusid, olid need liiga teistsugused, mitte kaasaegsed, neid peeti liiga nõukogudevaenulikuks, et avaldada ja jäeti sahtlisse. Arvo Pärt pidi emigreeruma ja läks elama läände, kus ta sai elada vabaduses nii vaimselt kui artistina. Temast sai legend.
Rock'n'rolliga on lugu keerulisem, kuna rokkmuusika on alati raputanud ühiskonna alustalasid. Sellel tohutu publik ja in-your-face suhtumine on inimest solvanud juba algusaegadest peale, kui Elvis Presley puusanõksutamised televiisoris tsenseeriti. John Lennon ütles kunagi, et Beatles oli populaarsem kui Jeesus Kristus, toimusid kogunemised, kus inimesed populaarse neliku plaate ja plakateid põletasid. See näitas, et kui solvata kellegi või millegi populaarse tundeid, on inimesed valmis tegema kõike, sealhulgas hävitama plaate, mis mõne arvates erines raamatute põletamisest.
Sellist rolli mängib rock'n'roll - solvata tundeid ning muuta inimeste ühiskondliku suhtumisega valitsuse käitumist. Täna me naerame selle üle, et Elvis Presleyt tsenseeriti televisioonis või et John Lennon sellist protestikisa tõstis. Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten teeb siiani minu generatsiooni inimestele nostalgiatuure - ma olen kuuskümmend aastat vana. Tunded muutuvad, mis tähendab, et ka meie muutume.
Kuid see kehtib vaid siis, kui meil on tegu ühiskonnaga, mis väärtustab üksikisikut ja tema õigust sõnavabadusele. Kuid täna me näeme aina rohkem ja rohkem nende kahe kokkupõrget, kus erinevad arusaamad üksikisiku õigustest põhjustavad konflikti. Ühiskonnad, mis soovivad kehtestada oma õigusekontseptsiooni teiste ühiskondade ja teiste inimesi üle. Ma arvan, et esimene näide sellest kaasajal oli Fatwa kirjanik Salman Rushdie suhtes. Sellest ajast alates oleme näinud mitmeid juhtumeid, kus inimesi on tapetud või mõistetud surma, kuna nad ütlevad välja oma mõtteid, teevad filme, joonistavad karikatuure või kirjutavad raamatuid, olles mõne kollektiivi tundlikkust riivanud.
See käib vastu lääne valgusajastu ideele. Sama valgusajastu, mille teadus ja kunst on võimaldanud meil ületada tööstusrevolutsiooni-eelse algelisuse, mis võimaldab meil toota võimendeid ja mikrofone ja CD-sid, videoid ja kasutada Youtube'i. Teised võivad neid asju kopeerida, kuid mitte luua. Neid saab luua ainult traditsioon, mis väärtustab üksikisiku rolli ühiskonnas. Sest selleks, et luua, on vaja tegeleda innovatsiooniga, teha asju teistmoodi rühmast, erinevalt kollektiivist.
Enne valgusajastut usuti, et Päike pöörleb ümber Maa. Need, kes vastupidist julgesid väita, põletati tuleriidal või piinati. Enne valgusajastut süüdistati neid inimesi, kes olid teistsugused, selles, et nad olid teistsugused. Kuna suurem osa nii otsustas, põletati nad tuleriidal, kuna masside arvamus on tähtsam kui indiviidi oma. See on autoritaarsete ühiskondade suurim tragöödia. Sa tapad loovuse ja elusära kultuuris ja teaduses. Sa tapad oma artistid ja teadlased. Ja sellega tapad sa ka oma ühiskonna ja selle edasiarenemise.
Vabandage mind, et ma nii tõsine olen, kuigi minu peas käib Mick Jaggeri 40 aastat vana lugu, ajast kui ma ülikooli kolmandal kursusel olin, "See on ainult rock'n'roll, kuid see meeldib mulle." Kuid see ei ole vaid rock'n'roll. See on ka Arthur Rimbaud ja Ezra Pound, see on Arnold Schoenberg ja Vladimir Mayakovsky, see on Lou Reed ja Salman Rushdie ning Robert Mapplethorpe. Kui mõni kollektiiv peab oma süsteemi, olgu see siis leninistlik marksism, fašism või midagi muud, mis arvab, et omab unikaalset võtit tõele, et neil on suurem õigus rääkida kui üksikul indiviidil, siis tulemuseks on tragöödia ja lõpuks pole mingit lootust demokraatiale, vabadusele või mis tahes tüüpi tõelisele kunstile.
Seega ma soovin Tallinn Music Weekile edu. Ma olen uhke selle ürituse üle, mis on mulle nii palju pahandust põhjustanud, kui olen välja astunud vabaduse eest. See on mulle rohkem probleeme toonud kui ükskõik mis muu, mida tegelikult ette olen võtnud, mis loomulikult on vaid väike tilk ookeanis võrreldes sellega, mida on pidanud kannatama need, kelle eest ma olen seisnud. Ja kõigile neile, olenemata kunstivormist või väljendusviisist, kuulub minu surematu ja igavene lugupidamine.
Ma rääkisin võib-olla natuke liiga abstraktsetest mõistetest, kuna vabadus ei ole abstraktsioon, vaid meie elu alus. Tänan teid väga!
