Kuhu on kadunud siirus ja inimeste päris olemus? Palju tegelikkuses leidub neid, kes tõesti julgevad olla nemad ise. Palju leidub neid inimesi, kes julgevad kogu oma hullumeelsuse ja julgusega hiilata ja näidata maailmale, kes nad on? Kaldun arvama, et nende otsimine on sama raske kui nõela leidmine heinakuhjast. 

Suur hulk inimesi on võtnud endale mingi teatud maski, et ühiskonnas hakkama saada ja teiste sekka "sobida". Nad on võtnud omaks teiste arvamused ja teinud endale mingid teatud ideaalid, kes nad peavad olema ja kuidas käituma. Sealjuures unustatakse ära oma päris olemus, see päris mina. Hiljem on seda päris raske üles leida, sest lihtsalt ei tunta enam ära seda päris enda olemust, kuna maskiga ollakse nii harjunud. 

Mõni üritab näida siiras ja abivalmis, kuigi tegelikult on parandamatu egoist ja tal on teistest ükskõik. Talle on aga mainitud tema ego ja külma olekut ning nüüd ta üritab vastupidist tõestada. Sellest inimesest saab võlts inimene, kes ei meeldi eriti paljudele. Alguses muidugi meeldib, kuid kaua sa suudad teeselda ja näidelda kedagi, kes sa tegelikkuses ei ole? Võib-olla mõned nädalad, ehk isegi mõned kuud...

Tegelikult ma ei usu, et on olemas päris egoistlikku inimest. See on jällegi teatud sorti mask, mis on mineviku kogemuste pärast inimese ellu tekkinud. Näiteks kannatas see inimene koolivägivalla all, mis ta enesehinnangu alla viis ning nüüd on ta leidnud tee egoistiks olemiseni, mis aitab tal teistest üle olla ja tunda end paremini. Ta tunneb, et ta ei ole see kõige totram ja nõmedam, et on ka palju kehvemaid inimesi.

Ühesõnaga, tõstab see inimene enda enesehinnangut nüüd teiste arvelt. Tema päris olemus võib olla aga väga siiras ja armas. Aga kui tema siirus ja sõbralikkus klassikaaslaste poolt ära rikuti, siis pole imestada, miks on temast saanud nüüd inimene, keda keegi ei salli. Arvatakse, et ta on ego, kuid ta üritab seda ego varjata ning olla keegi teine.

Üritab olla sõbralik ja tore, kuigi tegelikkuses ta ongi see sõbralik ja tore inimene. Ta peab unustama ära selle egoistliku mina ja võtma omaks oma tõelise olemuse, mida ta üritab nüüd näidelda. 

Ma arvan, et enamik meist ei teagi, kes nad tegelikult on ning mida nad teha tahavad. Lihtsalt seepärast, et elu jooksul on nad kandnud nii paljusid maske, et nüüd on raske eristada maski enda tõelisest olemusest. Isegi kui see ära tuntakse, siis enam ei julgeta olla need kes tegelikult sisimas ollakse.