Windhand: mängime muusikat, mida ise kuulda tahame
Windhand asutati aastal 2009. Tänu oma stoner doom žanrile, on Windhandi võrreldud selliste nimedega nagu Electric Wizard, Blood Ceremony, the Devil’s Blood ja Black Sabbathiga. 2012. aasta märtsis andis Windhand välja omanimelise stuudioalbumi, mis sai kiiresti põrandaaluseks hitiks, müües trükitud vinüülplaadid läbi vaid mõne kuuga. Album salvestati stuudios Dark Room Garett Morrise poolt ning masterdati Bill McElroy käe all. Peale tihedat tuuritamist, andis aastal 2013 bänd koostöös Coughiga välja split-albumi Reflections Of The Negative.Samal aastal võeti bänd maailmakuulsa Relapse Recordsi ridadesse, mille alt anti välja ka kauamängiv Soma. Mart Kalveti küsimustele vastas sumehäälne lauljatar Dorothia Cottrell.
Windhandi prooviruumidemo (mis juba iseenesest on 21. sajandil mõnusalt anakronistlik vorming) oli juhtumisi üks mu lemmiküllitisi 2010. aastal. Kuidas see sündis? Oli see juhuslik oma-tarbeks-salvestis, mis ülekuulamisel osutus avaldamiskõlbulikuks? Või planeerisitegi demo proovikas üles võtta?
Me tahtsime demo avaldada ja Garrettil juhtus salvestustehnika prooviruumi üles seatud olema. Ta on vinge salvestusrežissöör ja me saime seda teha tasuta, nii et otsus tundus iseenesestmõistetav.
2012. aastaks, mil plaadifirma Forcefield teie debüütalbumi üllitas, oli stoner/retro/occult-doom-moe tipp juba möödumas. Kas on olnud keeruline turnida hääbuva žanri tippešeloni?
Me vist eriti ei mõtle sellistele asjadele, me lihtsalt mängime muusikat, mida ise kuulda tahame.
Kas leping 2013. aasta septembris ilmunud albumile “Soma” oli teil plaadifirmaga Relapse juba olemas, kui sama aasta aprillis ilmus teie split-plaat “Reflections of the Negative” ansambliga Cough?
Ei, Relapse’iga algas suhe pärast split’i üllitamist.
Kas Richmond Virginia osariigis, kust on pärit ka Cough, on mingisugune rusuvate doom/sludge-bändide aretusjaam?
Richmondis on tõesti palju andekaid raskemuusika-bände ning kogu see kildkond käib omavahel üsna tihedalt läbi, mis minu arust soodustab loomingulist arengut.
Kas Cough ikka tegutseb veel?
Jah, tegutseb küll ja toodab ka uusi lugusid, ehkki me röövisime nende bassimehe (Parker Chandleri).
Kuna promote praegu oma viimatist albumit “Soma”, siis kas Tallinnas on lootust kuulda ka poole tunni pikkust oopust “Boleskine”?
Roadburni festivalil me seda esitasime, aga ma ei ole kindel, kas kordame sama trikki ka Tallinnas. Võib-olla pole aeg selleks veel küps.
“Soma” atmosfäär ja dünaamika erinevad üsna suurel määral sellest, millega alustasite; uuem Windhand on keerulisem ja hillitsetum. On see teadvustatud otsus või täiesti loomulik areng?
Nagu ma juba ütlesin, meeldib meile mängida selliseid lugusid, mida meile meeldib kuulda; suurem osa laule arenevad prooviruumis jämmides leitud riffidest.
Lugesin ühest intervjuust, et sa oled töötanud suitsiiditelefoniliini juures. See on kahtlemata vapper ja nõudlik töö — aga kas see ajendas ka mingi osa bändi loomingust? On ju enesetapumeeleolud paljude doom-bändide jaoks läbiv motiiv...
Olin varem tõesti suitsiidinõustamistelefonist, aga ma ei ütleks, et see väga loominguliselt mõjus. Tegu oli emotsionaalselt väga ränga ametiga ja tõtt-öelda ei tegele ma enam sellega. Nüüd töötan sõbra juures, kes on ratastooli aheldatud, abistan teda tema igapäevastes toimetustes... mis enamasti piirduvad õllejoomise, suitsetamise ja poliitiliste dokumentaalfilmide vaatamisega, sest need on tema meelistegevused.
Esinesite äsja Roadburni festivalil. Kas olete varem Tilburgis käinud? Mis on üldse teie lemmik-esinemispaigad ja festivalid?
Roadburn oli fantastiline. Jah, me olime Tilburgis varem esinenud, aga mitte Roadburnil.
Seni on meelispaigaks olnud Rootsis Göteborgis tegutsev klubi Truckstop Alaska. Festivalidel pole me veel nii palju esinenud, et oskaks üldistada, aga ma ootan pikisilmi maikuist Maryland Deathfest’i.
Teil oli mullu ühine turnee USA läänerannikul ja Kanadas koos Kvelertaki ja High On Fire’ga, mis on ka mõlemad mu lemmikbändide seas. Kuidas te nendega läbi saite?
Nad on kõik väga ägedad tüübid ning see turnee oli meie jaoks senistest kõige lõbusam.
Olete te Eestit “guugeldanud” ja teate, mis teid ees ootab, või saabute siia ettevalmistamatult?
Eestisse tulek on meie jaoks väga põnev, ootame seda elevusega! Tõtt-öelda ei tea ma teie kodumaast eriti palju, aga kuuldavasti on Tallinna vanalinn väga kaunis.
Jutud jätkuvad: http://www.rada7.ee/artikkel/76419/Windhand-Virginia-osavaimad-sungete-riffide-soelujad/
