AINULT PUBLIKUS: Lugu Avanejate värskest raamatust: Tulnukakütist mees ärkas Saaremaal abielunaisena!
Ennast alternatiivmeedia tasakaalupommiks kuulutanud Avanejad avaldasid oma esikteose "Tõeraamat".
Raamatus on juba legendaarseks muutunud ja päris uusi lugusid, mis pakuvad lugejaile nii intelligentseid kui ka meelelisi naudinguid. Allolev lugu räägib Setomaa tulnukaküti uskumatust seiklusest Saaremaal.
Avanejatega võttis ühendust kuulus Setomaa tulnukakütt Joorka, kes oli näiteks suvel Põlva Intsikurmu laululava tagant õllevarastest tulnukad minema ajanud. Nüüd on mehel aga tulnukavõitlusega võrreldes palju suurem murekoorem kaelas.
„Mind kutsuti kiirkorras Saaremaale Luulupesse, seal olla tulnukad pooled õlleankrud pihta pannud. Ma siis pakkisin kohe oma paar kompsu kokku ning haarasin kaasa uskliku rüü ja valge kamilavka (õigeusu vaimuliku peakate), et sellega vargaid hirmutada. Tulnukad kardavad hirmsasti õigeusu preestreid,” meenutab Joorka. Muide, tulnukaküti kamilavka on eriliste helmestega kaunistatud, et kosmilised tõprad seda kindlasti tähele paneks.
Ootamatu armumine
„Jõudsin Saaremaale, panin vaimulikurüü selga, kamilavka pähe, ning asusin luurama. Endast ei tohi pererahvale ette teatada, sest alati on mõni luuretulnukas ka inimeste sekka peitunud,” räägib Joorka. Mees hiilis küla peal ringi ning nägi siin-seal kahtlaseid jälgi. Lõpuks avastas ta ühe vana talu tagant ilusa õlleankru, mis koputamise peale selgitas, et on joovastavast saare kesvaveest tulvil.
„Seadsin õlleankru juurde lõksu üles ja jäin sirelipõõsasse passima.” Tunnid möödusid ja Joorka käis aeg-ajalt kopsikuga ankru kallal, et oma kuulsat kütienergiat alles hoida. Umbes pärastlõunaks jäi tulnukakütt valjult norsates põõsa alla magama.
„Kui ma ärkasin, siis oli kohutav peavalu, lebasin voodis mingisuguse habemikust vanamehe kõrval!” hakkab vapral setul lõug värisema.
„Vanamees ärkas samuti, kaisutas ja nimetas mind oma armsaks vaialõhkujaks. Hüppasin röökides püsti ja jooksin mööda tuba ringi, sest ust polnudki! Vanamees rögises ainult naerda.”
Nüüd on õige aeg selgitada, kes on see kuulsat tulnukakütti ehmatanud vanamees. Pisukese uurimise järel said Avanejad teada, et tegu on meile juba ammu tuttava hiietarga Niglasega! Palusime ka temalt lähemat selgitust.
„Tähistasime söpradega minu nimepäeva ja tegime kadakate vahel olemise hästi mönusaks. Terve päeva jöime ölut ja mängisime piigadega hiiepulga mängu. Löpuks sai kaasa vöetud koduölu otsa ja läksin tallu juurde tooma. Ankru juures kuulsin, et keegi nönna armsasti norskab. Läksin vargsi sirelipöösa juurde ja leidsin täies rüüs muhu naise!” selgitab Niglas silmade särades.
„Äratasin nooriku hellalt üles ja temake seletas mulle midagi muhu murdes. See oli nii armas! Armusin esimesest silmapilgust, sest olin juba ammu endale Muhumaalt naist otsinud. Leidsin põõsa alt tema tanu ja sain aru, et noorik oligi mulle kosja tulnud,” muheleb hiietark.
Omapärane abielutuba
Kiiresti seati üles pulmalaud, tassiti kokku head-paremat, naabrimees Sarv leidis sahvrist isegi jõuludest järele jäänud hapukat sülti.
Saare pulmakombe kohaselt peideti pisut tuikuv pruut aita ning joodeti talle sisse punast naisteviina. Seejärel proovisid peiupoisid maausu kommete järgi ära ka abieluvoodi tugevuse ehk julgustasid pruuti. Lõpuks istuti pika lookas pulmalaua taha ja Niglase õlleankur hakkas tühjemal kombel kumisema alles hommikupoole ööd.
Nii ärkaski tulnukakütt Joorka oma värskes abieluvoodis. Hiietark oli esimeseks pulmaööks targu usteta toa valinud, et pruudi võimalikke kahtlusehooge vältida. Toast sai välja ainult lakaluugi kaudu ja redel oli voodi all peidus.
„Pruut rahunes löpuks ja ma lasin ta välja mulle hommikuputru keetma,” meenutab Niglas. Toast pääsenud Joorka lidus seepeale Kuivastu sadamasse ja ujus laeva ootamata ebasetuliku osavusega sirgelt üle Suure väina.
Abielu pole siiski veel soiku vajunud. „See kuradi vanamees ajab mind üle Eesti taga!” kurdab tulnukakütt. „See on vist karmavõlg, et mina tasu eest tulnukaid jahtinud olen.”
Hiietark on hoopis teist meelt. „Pruut teeb minuga iidset pögenemise mängu. Ma olin selle kombe peaaegu unustanud! See käib nii, et naine pögeneb ja peidab end kuhugi vöörasse voodisse ära, peig selgitab voodi välja ning hiilib öövaikuses voodile ligi. Kui ta seda piisava osavusega teeb, on naine igaveseks tema. Eks muhu naised ole ühed igavesed kavalpead ja kunsttükid! Maskeeris teine end isegi meheks ja oleme jahtides Eestile mitu tiiru peale teinud. Ei temaga igavaks lähe!”
