"Kui hakkasin kleiti selga tõmbama, lendas tagumine lukk tükkideks," meenutab Lensin. "Mul oli umbes 25 sekundit, et aru saada, kuidas minna tagasi lavale kleidiga, mis enam seljas ei seisa," muigab ta.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. "Meenus, et mul on kaasas üks must vöö, mille ma siis kõvasti ümber piha kinni tõmbasin. Kui vaid inimesed oleksid mind seljatagant näinud, see oli päris nutune. Kuna tegemist oli hästi lahtise kleidiga, hoidsin ma koguaeg hinge kinni, ega kuskilt nüüd paista, et lukk on katki ja selg on paljas."