Skandaalsed paljastused! Endine kontserdikorraldaja ilmutas häbitu elulooraamatu: vastutan täielikult iga sõna eest
"Raivo Kaer astus Eesti meelelahutuskarussellile maapoisi avatud hinge ja parimate kavatsustega. Mõne hingesugulasest staari vahendamisest sai peatselt hoogne põhitöö, mis noormehe kiiresti kuulsaks muutis ning seejärel porisse virutas. „Varjatud elu“ on häbematult aus raamat, milles autor kirjutab avameelsest oma elust ja saatusest, halastamata enesele ega teistele ning paljastades kõige intiimsemad seigad minevikust. Vaatamata Eesti väidetavale konservatiivsusele leidub siinse koorekihi hulgas ridamisi prominente, kes ellu astuvat noormeest meeleldi ühel või teisel viisil ära kasutada üritavad. Raskete haigustega võitlev Raivo Kaer meenutab häid ja halbu valikuid möödunud elust, alustades ema traagilisest surmast lapsepõlves, jätkates eneseleidmise keerulise teekonna lahtiharutamisega. Ta kirjeldab tegutsemist meelelahutusäris, enda seotusest poliitikaga, elupõletajalikku elustiili ning kirglikke armusuhteid, lõpetades sügava sisemonoloogiga, püüdes leida rahu iseenda ja maailmaga," seisab raamatu tutvustuses, mille autor on ajakirjanik Anne-Mari Alver.
Kuigi Kaera isik ei ütle paljude ilmselt midagi, on inimesed, kellest šokeerivas elulooraamatus juttu, Eesti avalikkusele vägagi tuttavad. Raamatus leiab muu hulgas äramainimist näiteks lasteorganisatsiooni Unicef Eesti juht Toomas Palu, aga ka Mart Sander.
"Kui see Raivo Kaer on seesama mees, kes tegeles heategevuskontsertite korraldamisega, siis oskan arvata, et nüüd on tal ilmselt kätte jõudnud aeg, kus enda puhtaks pesemiseks on ta valmis ükskõik milleks," sõnas Palu Publiku arupärimise peale.
"See oli aastal 2000 ja kui ma õigesti mäletan helistas R. Kaer mitu korda ja rääkis oma soovist korraldada UNICEFi heaks heategevuskontsert. Ta tuli meie kontorisse ja tal oli kaasas plaan, kus osaleks terve hulk tuntud Eesti lauljaid. Kogu kontserdi eest ei maksaks meie midagi, sest tal olevat juba olemas 9 sponsori nõusolek, kui meie ainult nõus oleksime. Tema väitis, et ta ei soovi saada kasu vaid teeb seda lihtsalt heast südamest. Plaanis oli kontsert korraldada 2000. a novembris, sest siis on ka ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni aastapäev. Ta rääkis väga veenvalt ja usalduslikult. Seejärel palus ta kontserdi korraldamise kuludeks 3000.- krooni ettemaksu-laenu, sest on kohe vaja maksta helitehnika ja valgustuse eest. Vabandas, et tal hetkel endal raha ei ole. Selle raha lubas ta tagastada paari nädala jooksul, kui sponsorite rahad on laekunud. Kuna UNICEFil ei ole võimalik niimoodi raha eraldada, siis nii veenva jutu peale otsustasin kasutada omaenda raha. Heauskselt jäin ootama tema järgmist käiku ja raha tagastamist, mida kahjuks ei juhtunud. Kontserti 2000.a. ei toimunud ja minu raha ei tagastatud. Seepeale pöördusin politseisse ja selgus, et politsei on teadlik ka sellest, et R.Kaer korraldab UNICEFi nimel heategevuskontserti. Mõni aeg hiljem sain teada, et R. Kaer on osav manipuleerija ja aferist ja mina ei olnud ainuke, kes teda uskus ja usaldas," selgitas Palu.
Publik uuris Raivo Kaeralt, kas ta on valmis paljastusi täis teosega kaasnevaks ning miks ta selle kirjutas. Autor oli lahkesti nõus vastama ning lubas avaldada raamatust ka peatüki.
Mis ajendas teid sellist avameelset raamatut kirjutama?
Elu. Olen 33-aastasena elanud mitme inimese elu, hullupööraselt kirgliku, traagilise, seiklusetrohke. Raamatu kirjutamise idee on keerelnud minu mõtetes aastaid, kuid selle teostamine on erinevatel ajastutel takerdunud. Nüüd, kui olen oma suurimast elu-surma võitlusest võitjana väljunud, olin valmis kõik ausalt kirja panema. Mind on aastaid Eestis laimatud, mulle pole sõna antud. Nüüdsest on tegelik tõde kaante vahel, kuid ennekõike kirjutan iseendast ja enda headest ja halbadest, ka väga halbadest valikutest elus. Ilmselt need katkendid on selle raamatu kõige intrigeerivamad, kus kirjutan enda tehtud tegudest, mõeldud mõtetest ja räägitud sõnadest.
Kas raamatus mainitud mitmed prominentsed kodanikud on teadlikud, et peagiilmuvas kirjatükis sellised paljastused trükivalgust näevad nende nimedega?
Kui inimene on midagi oma elus korda saatnud, olgu ta tuntud või mitte, siis peab ta arvestama, et tõde tuleb alati päevavalgele, ühel või teisel viisil, ühel või teisel ajastul, kuid tõde ja elu pole võimalik varjata.
Kas olete valmis vastutama kõigi raamatuga kaasnevate tagajärgede eest?
Raamatu ilmumise tagajärg on see, et inimesed loevad, arutlevad, hindavad ja teevad omad järeldused ning otsused. Iga sõna teoses "Varjatud elu" vastab tõele ja inimesed, kes on minuga seotud olnud, teavad seda. Kui neile tundub, et olen neile liiga teinud ehk liiga avameelne olnud ja liiga aus, siis on neil õigus ja vabadus oma seisukohti väljendada nii meedias kui ka kohtusaalis, kuid viimasel juhul peavad nad arvestama, et need protsessid tulevad avalikud ning nemad peavad tõendama, et nad pole neid tegusid sooritanud. Vastutan täielikult iga sõna eest, sest tean, et olen olnud aus ja liiga aus ei saa kunagi olla! Inimene on kas aus või ebaaus, pooltõdesid ei ole olemas!
Kõmuline raamat on saadaval suuremates raamatupoodides.
Raamatukatkendi lugemiseks, kuidas Kaera seiklused alguse said, kliki oranžile noolele.
Ma olin elus ja elamiseks vajalikust söögist polnud seni oma elu jooksul kunagi puudust tundnud. Isegi endise Nõukogude Liidu ajal elades toitusime keskmisest okupatsiooniahelais inimesest paremini, sest alati leidus kaupluses, leti all, meie perele mõni suitsuvorstijupp või midagi muud defitsiitset, rääkimata sellest, et meil olid koduloomad: lehm, siga, kanad, lammas.
Eesti oli taas vabanenud ning poeletid kaubast küllastunud, isegi väikeses Harjumaa külas, Kuusalu vallas, kus elas ja pidas talu tädi Ülle, kelle juures orbudena, peale ema maisest ilmast lahkumist, veetsime noorema venna Toivoga suvevaheajad. Käes oli viimane suvi, peale põhikooli lõpetamist, milles jagus pisut veel mängulusti.
Ülle oli juba noorena silmapaistvate vaimsete võimetega, huvitatud õppimisest ja teadmistest, tänu millele sai temast inglise keele õpetaja. Ta oli teerajajaks ja valgustajaks sadadele noortele, avades neile teekonna helgemasse tulevikku, tähtede ning edu poole. Ka minule kinkis ta elus ja puberteedi-aastatel palju. Nägin koolivaheaegadel nii tõelist armastust kui ka vihkamist, õppisin tundma elu ja inimesi, nende paremaid ja halvemaid omadusi.
Samal ajal, kui teised suguvõsa liikmed lahutasid ning abiellusid, said lapsi, üks ühe ja teine teise kaaslasega, või elasid justkui Kuu poole, armastuse järele ulguvate üksikute huntidena, olid emme õde, tädi Ülle, ja tema abikaasa Rein, minu emapoolses suguvõsas, teiste onude ja tädide kõrval justkui inglipaar, olles eeskujuks oma imelise armastuse ning töövõimega.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel rajas töökas paar kaasaegsed laudad, kõrvalhooned ja sauna, mille leilimõnusaid igal nädalal nautisime, kui tädi juures suvel või talvel viibisime.
Põhitegevuseks viimasel lapselikul koolivaheajal, kuid uude eluetappi astumisel, kujunesid põllumajanduslikud tööd. Iga päev rügasime koos vennaga tööd teha nii köögiviljapõldudel, heinamaadel kui ka loomalaudas. Kõik selles perekonnas tuli raske töö ja vaevaga, mille kõrvalt Ülle raamatukogu ning postkontori juhataja ametit pidas, kohalikku kultuurielu edendas, kuid vahel ka lõbusate vahejuhtumitega, ajapikku terve küla legendiks muutus.
Kord jutustas tädi meile, kuidas ta noore daamina, oma esimesel heinateol rääkis uhkusega, kolhoosipõldudel ühist heinasaadu kaarutades, et parima heina saab, kui värskelt, jaanipäevaks niidetud rohi on saanud kolm korraliku vihma. Külarahvas oli tublisti naernud, ent keegi ei pannud seda särasilmsele, endisele linnatüdrukule pahaks. Pisut lõõbiti, kuid peale heinategu söödi ühiselt einet, tehti klaasike, lauldi, tantsiti ning arutleti maaelu ilude ja võlude üle. Neid kauneid hetki ja inimesi oli selles talumajapidamises palju, kuid ka valu ja kannatusi, ennustades mullegi tulevikku, millesse paratamatult ühel hetkel tõenäoliselt satun, kui asun omaette elama.
Elu kulges omasoodu, oli toimetamisi, töid ja tegemisi. Lapsed, minu tädipojad, olid suureks sirgunud, vanematel oli neist rohkelt rõõmu ning üha enam abikäsi ka majapidamises ja põllutöödel, eriti nooremast pojast Kaidost, sest Guido oli pigem emasse kui isasse, justkui peegelpilt minu enda loomusest. Ta oli huvitatud kunstist, kultuurist, muusikast, õppis korralikult ning oli koolis heade tulemustega õpilane, kellest kujunes juba teismelisena erudeeritud, edumeelne noor, mida varjutasid siseheitlused oma olemuse, seksuaalsuse pärast.
Ühel õhtul koju saabudes oli Guido avastanud, et tema toas on omavolitsetud. Kõik oli selge - tema varjatud pool oli kellelegi perekonnas ilmsiks saanud. Kaua polnudki vaja oodata. Juba järgmisel hetkel sundis isa peksmise ja pöörase karjumise saatel poega igavesest ajast igavesti lapsepõlvemaadelt ning pereelust lahkuma. Lühikest kasvu, heas vormis noormees sammus enesekindlalt koduväravast välja, tema polnud loodud alistamiseks, ent perekonna jaoks oli see alles tõeliselt keeruliste aegade algus.
Rein uputas üha enam oma elusaatust viinapudelisse. Algasid lõpmatud vaidlused ja tülitsemised naabritega maade ning varade pärast. Vahel tundus mulle kui kõrvaltvaatajale, et tegemist on tüüpilisele eestlasele omase, igipõlise, tühise ning asjatu tõe ja õiguse tagaajamisega, mille ainus eesmärk on absoluutne eneseteostus, ainuvõimu kehtestamine, kasvõi üle laipade ja läbi voodite minnes.
Kaidolgi olid probleemid kuhjumas: koolitee jäi pooleli, pahandused ametivõimudega ja tülid naaberküla poistega tekitasid üha enam halle juuksekiharaid hooliva, endiselt toimeka ema peas, kellest oli saanud aja möödudes küla süda ja hing. Ta töötas samaaegselt nii riigiteenistuses kui ka koduses majapidamises, hoolitses suvevaheaegadel erivajadustega noorte ja minu ning minu väiksema venna eest, korraldas innukalt suguvõsakokkutulekuid ning kogukonnaüritusi. Ikka veel oli temas jõudu ja entusiasmi ärgata igal varahommikul, et alustada päeva lehmalaudas, jätkata seda põldudel ning uinuda raamatute ja ristsõnade keskel, kuigi üha hambutumaks jäänud naeratust varjutasid sageli pisarad.
Harvad polnud külmad, tuisused ja jäised õhtud ning ööd, mil Ülle leidis end metsas, puude varjus kükitamas ja pisaraid pühkides mõtlemas elupäevade lühendamisele. Talle tundus, et kui tema seda sammu ei astuks, sünniks see abikaasa käe läbi varem või hiljem. Nõnda jutustas ta meile oma lugu, kui ühel jahedal suveõhtul aiamaa lähedal asuvas metsas istusime, varjudes vihahoos oleva tädimehe eest.
Rein polnud tegelikult paha inimene, ent viinakurat valitses meest, mitte mees pudeli sisu. Seetõttu haaras ta sageli köögipliidi kõrvalt kirve, küüninurgast vikati või sõnnikuhargi, millega siis maruvihasena oma naist mööda aiamaad taga ajas. Põgenev Ülle ei karjunud, kuid oli hirmul, kui turvaliste koduseinte asemel pidi sageli öid veetma, vahel tundide viisi istuma koos minu ja Toivoga elumurede üle mõtiskledes, pakasest prõksuvas külmas laudapealsel, sest sinna joobnud mehe jalad enam mürakat mehekeret vedada ei suutnud. Ometi olid abikaasad teineteisele truud, kainena leplikud ning naeratavad, tegusad ja koostöövalmid, et ühiselt eluradadel edasi sammuda.
Edasi pidin liikuma oma elus ka mina. Suvi oli lõppenud, aeg Ristile naasta, pakkida väike seljakott riiete ja esmatarbe esemetega ning kolida pealinna, üksinda elava, alkohoolikust, kuid geniaalse mõistuse, mälu ning hinnatud pearaamatupidaja, ema õe, minu teise tädi, Pilvi, juurde, alustamaks kooliteed Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumis, mis oli üks viiest keskkoolist, kuhu sisseastumiseksamid edukalt olin sooritanud. Mu valik kaldus selle kooli kasuks suurema humanitaarainete kallaku pärast ja huvist ladina keele õppimise vastu.
Esimesed nädalad uues koolis möödusid rahulikult. Proovisin erinevate inimestega harjuda, uude keskkonda sulanduda, kuid mind jälitas Guido saatus. Ühel septembrikuu päeval lugesin kooli tualettruumi seinalt: „Raivo on pede.“ Vaikisin ning nutsin omaette, sest minu olemus polnud vaba valik, kuid leppisin sellega ning kindlasti ei tituleerinud ennast „pedena“, vaid geiks, sest mulle pole kunagi meeldinud lapsed, vaid mehed.
Ühega neist, täisealistest meestest, kohtusin, kui otsisin esimese koolikuu alguses, nooremale õele Maaritile, sünnipäevaks kaarti.
