“Mina mäletan tänasest päevast ärevust, mitte närvilisust…et tahaks juba selle asjaga ühele poole saada. Väga hea kooli annab peaproov, mis toimub päev varem ehk Tanja jaoks siis eile. See on võrdväärselt tähtis kontsert, kuna siis tuleb esineda žüriile, kes annab 50% punktidest. Täna 2 aastat tagasi tundsin ma end hästi. Eesti laulu ajal närveerisin oluliselt rohkem. See ärevustunne on isegi hullem kui laval olek. Kui lugu läheb käima, tekib vabanemine,” meenutab Ott.

“Ma tunnen praegu isegi ärevust enda sees, justkui oleks ise seal,” naerab Birgit. “Minul on need mälestused värskemad veel ju kui Otil. Raske oli, kuna ka hommikul oli vaja hästi esineda, pikk päev, palju ootamist ja ettevalmistamist. Aga tunne, kui lavale lähed, on niivõrd vinge ja annad endast 100% ja naudid täiel rinnal,” tunnistab ta. 

Milliseks hindavad Ott ja Birgit Tanja füüsilist pingutust keerulise tantsukava ja laulmisega? Kumb on nende hinnangul raskem — kas paigal püsides mikrofoni taga mõjuvalt esineda või ennastunustavalt vehelda? Mida mäletavad nad sellest, mis toimub Eurovisionil veel lisaks suurele teleshow’le? Mis oli kogu eurotralli juures kõige väsitavam?