Regina mäletab Lennartit ülikooliajast kui pikka, sirget ja sihvakat noormeest, kes polnud eriti sportlik, kuid selle eest äärmiselt intelligentne ja võluv. Nende väga noorelt aset leidnud abiellumine polnud romantiline, selles kõiges oli rohkem mõistust, kinnitab ta. "Ma oleksin tahtnud olla tuhat protsenti armunud, aga ma ei olnud. Või tegelikult – Lennarti intellekti olin ma tõesti väga armunud. Samas meeldisid mulle väga sportlikud poisid, Lennart aga polnud seda ju kunagi. Käis ainult uisutamas kahe kange jalaga, tantsidagi ta väga ei osanud. Mina polegi Lennartiga tantsinud, teda ei huvitanud see," meenutab Regina.

Kes oli aga armunud, oli Lennart. "Ta väljendas seda kogu oma keha ja olemusega. Oli ülemeelik ja täiesti teistmoodi kui muidu. Ta ei olnud käesuudleja, tahtis ikka pigem päriselt suudelda ja abiellumine andis talle selleks loa," muigab proua Meri, kes oli tulevase presidendiga abielus 30 aastat, kuid väsis siis ära. "Minu õlgadel oli liiga palju. Igapäevaelu, lapsed, külalised, mul ei olnud hobuse tervist, mida see kõik nõudis. Kui oleks olnud tervist, jaksanuksin ilmselt kauemgi. Sest elu oli huvitav, vaimne, õhk oli täis mõttelendu ja ristumisi. Lennarti kabinetist tema kirjutuslaua tagant kiirgas minunigi paljut ja ma mõistsin teda."

Regina Meri tunnistab ausalt, et on vahel kahetsenud, et armastatud mehest lahkus. "Ta on ülimalt erandlik inimene, niisugusi on väga vähe!" kasutab ta endiselt Lennartist kõneldes oleviku-vormi.