INTERVJUU! Rasmus Rändvee 5 hindamatut nõuannet, kuidas jõuda oma eesmärkideni
Kell kaheksa Rasmus helistab ja vabandab, et jääb meie kohtumisele mõne minuti hiljaks, sest polevat harjunud Tallinna hiigelummikutega, mida Eesti suuruselt neljandas linnas Pärnus ette ei tule. Viimaks ta jõuabki. Ees johnlennonlikud ümmargused päikseprillid ning näpus uue aja trendijook – vitamiinidega rikastatud Vitamineral. Just see andvatki talle selle tervisliku hommikuse boost’i.
On küllaltki varajane hommik. Pead sa ennast pigem hommiku- või õhtuinimeseks?
Hommikuse ärkamisega mul väga probleemi ei ole – kui vaja ärgata, siis saan end ikka maast lahti. Kuid tunnistan, et talve lõpp ja kevad mõjuvad küllaltki väsitavalt ja see annab tunda just hommikuti. Olen tihti end voodist meelega maha visanud, et vara üles saada. Tahtejõud on mul suur (muigab).
Küll aga läheb pisut aega enda käivitamisega, esimese söögikorranigi jõuan alles pärast kaht tundi ärkvelolekut. Hommikukohvi ka ei joo, küll aga klaasitäie vett, mis annab mulle pisutki virgutust. Praegu on mul külmikus vitamiinide ja mineraalidega rikastatud Vitaminerali vesi.
Milline su tavaline päev välja näeb? Mis sa teed?
Piltlikult öeldes koosneb minu päev kahest erinevast päevast – sellesse peab mahtuma edukas keskkooli lõpetamine ja eelkõige ühe eduka bändi juhtimine ja muusika kirjutamine. Mõni siiralt imestab, kuidas ma seda kõike jõuan. Koolipäev lõpeb umbes nelja-viie ajal õhtul ja siis hakkab sinna otsa kaheksatunnine teine päev, mille ma pühendan oma muusikukarjäärile. Seetõttu pole ma ei varane ega hiline inimene, ma olen pigem mõlemat – olenevalt sellest, kui vara on vaja ärgata ning kui hilja lõpetada.
See on meeletu tempo, millega sa praegu silmitsi seisad. Mille najal sa püsti püsid? Mis on sulle nii-öelda kütuseks?
Ma olen selline, kes toitub kohati hästi korralikult ja kohati täiesti suvaliselt, mis on otseselt seotud erinevate perioodidega elus. Kui meil oli albumi kirjutamise aeg, mil oli väga kiire, siis sõin ainult tortiljasid ja krõpse. Kõik, mis sel hetkel on lähedalt ja kiiresti võtta, läheb kaubaks. Midagi väga tervislikku selles ei ole ning oma vajalikud vitamiinid saan kätte mineraalide ja vitamiinidega rikastatud Vitaminerali veest.
Ideaalses maailmas, mis minuni veel niipea ei jõua, tahaks ma tegelikult süüa viis korda päevas. Kuna ma ise suur kokkaja ei ole, siis ei pööra ma ka söögile eriti tähelepanu. Tegelikult on mu unistuseks erakokk, kes mulle personaalselt süüa valmistaks.
Erakokk? Ja mis oleksid need Rasmus Rändvee lemmikroad, mida kokk viis korda päevas valmistaks?
Oma hommikut ma alustaksin jogurtiga, sellele järgneks mõni puuvili. Päeval korralik praad ning siis õhtuoode ja päeva lõpuks kergem õhtusöök. Käisin hiljuti Indias ning imestasin, kui maitsvalt on võimalik valmistada vegan-toite. Endalegi üllatuseks ei ole taimetoit ainult keedetud kartul-kapsas-kaalikas, vaid see võib olla väga peenelt valmistatud gurmeeõhtusöök.
Lapsena kusjuures arvati, et minust võib tulevikus kokk saada, sest mulle meeldis valmistada süüa tervele perele. Ju mul on nüüd sellest kokkamisest üledoos tulnud.
Aga üks nipp mul toitumise juures on küll. Kuna ma olen üles kasvanud noore poisi küllaltki kesise rahakoti peal, siis minu kõige parim toitumisnipp on see, kuidas väljas võimalikult odavalt söönuks saada.
Kas sa maandad ennast ka füüsilise koormusega? Millist spordiala harrastad?
Mulle meeletult meeldib Pärnus elada. See on mõnes mõttes välja surnud linn, välja arvatud suvel, ja pakub mitmeid võimalusi enesearendamiseks. See on suuresti ka põhjus, miks ma seal siiani elan. Seoses aktiivse bändijuhtimisega olen muutunud pigem rahvasportlaseks. Nooremana aga olen läbi käinud praktiliselt kõik Pärnus pakutavad huvitegevused ja spordiringid. Olin lapsena väga aktiivne ja elava loomuga, mistõttu vanemad panid mu kõikvõimalikesse trennidesse, et oleksin õhtuks pisutki rahulikum. Trennide pikka nimekirja kuuluvad nii poks, judo, karate, jalgpall, ujumine kui ka jooksmine. Kõige parem olen olnud kergejõustikus.
18-aastase noormehe kohta oled sa palju saavutanud ja jõudnud. Mis sa arvad, milles on sinu edu fenomen?
See võib tunduda veider, aga ma olen üpris noorest peale tajunud, et minus on potentsiaali saada kellekski suureks. Tundsin, et see on viga, kui ma seda ära ei kasuta ning ei hakka kellekski juba noorena. Eks see hulljulge mõte peas ongi mu toonud siia, kus ma olen.
Paljuski on muidugi “süüdi” kogu meie bänd. Me oleme olnud algusest peale eesmärgikindad, peas vasardamas vaid üks soov – me tahame saada maailmakuulsaks. Oleme kõik noortebändi etapid nullist läbi teinud – andnud kohutavaid live-kontserte, kirjutanud kohutavat muusikat, keeranud metsa mitmeid esinemisi. Oleme isegi oma plaatidega käinud tuntud mänedžeride ees hüppamas, et nad meid vaid märkaksid. Tol hetkel oli see üks ebatõenäolisemaid mõtteid üldse, kuid nüüd ei ole see enam üldsegi nii. Loomulikult anname endale aru, et ikka väga pikk tee on käia.
Usun, et oled selleks ka palju vaeva näinud. Kirjelda oma elu kiireimat etappi, mis senini on olnud.
Kiireim etapp mu elus oli Facelift Deeri esimese albumi väljatulemine. Teadsime pärast saadet, et nüüd tuleb plaat välja anda. Mida me aga ei osanud ette kujutada, on see, milline tohutu töö ja ajakulu sellega kaasneb. Plaan oli album välja anda kevadel, kuid lõpuks saime sellega valmis möödunud aasta septembris. Terve augustikuu elasin stuudios ning nii mõnedki laulud said sisse lauldud öösel kell kaks või kuus hommikul. Oleme ise tulemusega väga rahul ning suured tänud ka Universalile, kes lubas meil olla omanäoline ning ise otsast lõpuni plaadi kokku panna. Tunnistan, et ega ma lihtne superstaar polnud. Olin mingi tüüp, kes oli nõus laulma vaid inglise keeles, ainult koos oma bändiga enda loodud laule. Mu hing hoiab kümne küünega kinni vilisevatest kidravõimudest ning higist paksust õhust bändiruumis. See pole midagi, millest tahaksin kunagi loobuda. Olen mõelnud, et oleksin pigem vähem kuulus koos bändiga kui rohkem kuulus ja üksinda.
Kuidas su tee laulu ja muusika juurde jõudis?
Tegelikult olen ma laulnud juba peaaegu sünnist saati. See on olnud mulle nii enesestmõistetav, et ma ei pidanud laulmist just selleks, millega oma elu defineerida. Teadvustama, et minu tulevane amet võiks olla laulja, hakkasin 10-12-aastaselt. Suur tagasilöök lauljakarjääris toimus siis, kui mul oli häälemurre. Kolme aasta jooksul ei uskunud keegi, et ma üldse laulma hakkan. Lisaks häälemurdele ei olnud mul ka lavaline esinemine lauljale kohane – võisin lavalt ära kõndida, sõnad ära unustada. Olin paljude arvates lootusetu juhtum (muheleb). Usu endasse kui lauljasse sain koos bändiga, kes uskus minusse, ning üheskoos otsisime viisi, kuidas minu häälepaeltele sobiv kõla ja töö leida.
Sinu prioriteet on järgmisel kevadel edukalt gümnaasium lõpetada. Mis saab pärast seda? Kas jätkad ainult muusikamaastikul või astud ka ülikooli?
Kunagi ei saa tegelda kahe asjaga nii, et sa pühendud mõlemale. Ka praegu on kool ja bänd omavahel kiskunud ning olen pidanud tegema kompromisse mõlema poolega. Ei ole saanud ka keskkooli tagaplaanile jätta, kuna tahan selle võrdlemisi hästi lõpetada. Loomulikult tahan pärast kooli lõppu pühenduda vaid bändile ja muusika tegemisele, kuid siiski leian, et seljataguse kindlustamiseks tuleb astuda ka ülikooli. Jätan veel saladuseks, kuhu ma õppima tahan minna, kuid plaan on läbida kümne aastaga viieaastane ülikooliprogramm. Nii saan piisavalt bändile pühenduda, kuid samas kindlustan ka oma tuleviku.
Sind jälgivad ja toovad eeskujuks mitmed noored. Mis on need soovitused, mis sa neile oma elu eesmärkide ja sihtide seadmiseks annaksid?
Esiteks usun, et inimest annab vormida suuresti juba lapsepõlvest. Lasteaiaealisena ma väga palju teiste lastega ei lävinud, mistõttu veetsin palju aega lugema ja arvutama õppides. Kooli minnes olin väga arukas poiss ning ei tihanud seda positsiooni käest lasta. Kui ükskord oled juba hea olnud, siis oli väga alandav olla halb. Ka see on mulle kooliõpingud suuresti lihtsamaks teinud, et sain juba lapsest saati harjumuse õppida.
Teiseks tea, mis suunas sa sõuad – mul on olnud alati kindlad sihid, mida soovin saavutada ja kuhu jõuda.
Kolmandaks leian, et eesmärke aitab täita kindel rutiin. Kui sa tahad saada milleski väga heaks, siis tuleb selleks võtta hommikul tunnike, lõunal tunnike ja õhtul tunnike. Mind on see väga palju aidanud.
Neljandaks tuleb ennast hinnata – väga raske on teha seda, mida sa ise ei hinda, ning motiveerida ennast selles suunas liikuma.
Ja viiendaks tuleb endasse uskuda. Kui keegi ütleb sulle, et sa teed midagi halvasti, siis tema sõna maksab paju vähem kui su enda usk. Mulle öeldi kunagi, et ma ei ole hea laulja ja minust ei saagi kunagi head lauljat. Mina aga ei jätnud jonni ning tekitasin endale eesmärkide täitmiseks kindla rutiini. Nüüd olen superstaarisaate viienda hooaja võitja ning populaarse bändi solist.
RASMUS RÄNDVEE LEMMIKUD:
Lemmiklaul: Küsimus, millele puudub vastus. Ma pendeldan konstantselt maailma kõikide žanride vahel, kõigis neist leidub pärleid.
Lemmiksöök: Lasanje.
Lemmikjook: Vitamineral Water.
Lemmikütlus/-põhimõte: Ma pole just suurim tsitaatide fänn, aga kui peaksin ühe välja valima, oleks tegu Julius Caesari ütlusega "Alea iacta est" (Liisk on langenud - eesti k.)
Lemmikvärv: must.
Lemmiklaulja: CeeLo Green, Jeff Buckley, Robert Plant.
Lemmikriik, kus puhata: India.
Lemmikriietus: Puhtjuhuslik.
Lemmikraamat: "Stepihunt".
Lemmikspordiala: jooksmine.
