Eesti kitarrist lindistas USAs kantrialbumi ja pälvis New York Timesi kiituse: erudeeritud, paheline, filigraanne!
Nii Eesti muusikamaastikku kui erinevaid teleprojekte oma kitarrigeeniusega aastaid rikastanud Laur Joamets on sünnimaa tolmu jalgelt pühkinud, ühinenud kantrilaulja Sturgill Simpsoni bändiga ja teeb teisel pool ookeani märkimisväärseid mehetegusid! Ning ei läinudki kuigi palju aega mööda, kui juba märkasid Dramamama endist kitarristi nii sealsed ajakirjanikud kui muusikakriitikud.
Ametliku tööviisaga USAsse põrutanud Laur on kantriartist Sturgill Simpsoni bändiga koos käinud juba nii üleriigilisel tuuril kui lindistanud albumi pealkirjaga “Metamodern Sound In Country Music”, mis on kriitikute poolt väga soojalt vastu võetud. Ajakiri Rolling Stone nimetas oma veergudel noormehi talentideks, keda kindlasti tasub teada ning 2014.aastal ära vaadata ning Huffington Post kirjutas plaadi lindistusprotessist pika kirjeldusloo.
Esimene väljaanne, kes pidas aga vajalikuks ära märkida põneva uue muusiku radarile ilmumise, oli New York Times, talletades ka bändi poolt Joametsale antud hüüdnime “Little Joe”: silmapaistev Väike Joe annab oma väljapeetud liigutustega igale noodile üüratu tähenduse — ta kangekaelne, elujõuline ning mänguline pillimees, kes kasutab julgelt nii bluegrassi kui klassikalise 70ndate kantri elemente.
Nüüd on New York Times taas võtnud tõusva kantritähe fenomeni tähelepanelikult luubi alla, kirjeldades tunnustatud muusikakriitiku Jon Caramanica sõnade läbi Lauri saavutusi: Härra Joamets on erakordselt paheline ja erudeeritult andekas täitmaks väiksemaidki tühimikke oma väljapaistva filigraansusega. Ta on sama võimekas jutustaja kitarril kui Sturgill Simpson vokaalselt, flirtides näiteks loo “It Ain’t All Flowers” avasoolos zztopiliku deltabluesi saundiga ning suutes kitarril tekitada loos “Long White Line” lausa neli erinevat järjestikust lähenemist.
