Diana Klas "Pariisi kerjusest muusikaärimehe" häbitust biograafiast: elulooraamatute puhul saab alati keegi haiget

13. mail esitleti Mustpeade majas Diana Klasi ja Peeter Kaljumäe prantsusepäraste muusikaliste etteastete saatel Pariisis kerjuseelu maitsnud ja nüüd raske haigusega võitleva endise kontserdikorraldaja Raivo Kaera elulooraamatut "Varjatud elu". Kuigi vaid Facebooki kaudu tuttavad, kirjutas ka ise elulooraamatu üllitanud Klas noorukina 90ndate lõpus muusikaäris kätt proovinud ning võlgadesse sattunud Kaera vastuolulisele ja šokeerivalegi raamatule eessõna. "See on tema elu. Kas see on nii olnud või mitte, seda ma ei tea. Mina kirjutasin eessõna, sest tüübina mulle Raivo meeldib," sõnab ta pärast esitluskontserti. "Elulooraamatute puhul saab alati keegi haiget," lisab ta.

LOE LÄHEMALT: Skandaalsed paljastused! Endine kontserdikorraldaja ilmutas häbitu elulooraamatu: vastutan täielikult iga sõna eest (Lisatud katkend raamatust!)

"Maailm on täis tuhandeid värve! Samamoodi on värve täis ka inimese elu! Mida sisukam, seiklusterikkam ja avatum see on, seda värvikam! Raivo elus on olnud hullumoodi palju värve, nagu oleks kunstnikul maali luues värvipurgid lõuendile segamini paiskunud! Eesti poiss, kes on näinud siin elus nii heaolumaailma hüvesid kui ka täielikku põrgut ja kelle kirjutatud raamatu igast lõigust õhkab vastu meeletut joobumust, elujanu ja samas ka täielikku enesehävitamist! Eesti poiss, kes lahkus oma kodumaalt ja kellest sai Pariisi tänavapoiss! Kõlab huvitavalt? Kas tänavapoiss olla on romantiline või häbiväärne? Kes üldse on Raivo Kaer ja millest räägib tema lugu? Eks lugege ja mõtisklege! Minule Raivo meeldib, sest mulle on alati meeldinud inimesed, kes julgevad elada, julgevad erineda! Head lugemist teile!!!!!" seisab Klasi kirjutatud sissejuhatuses.

Keegi saab alati haiget

Isiklikult pole ta Kaeraga kunagi kohtunud: mees oli võtnud temaga ühendust ja palunud raamatule eessõna, millega Klas kui isegi oma kireva elu paljastuste avalikustamisega enda sõnul paksu naha kasvatanud Klas pärast mehe blogi lugemist ka nõus oli. Lisaks leiti ühine keel Edith Piafi muusikas: Kaera kui Pariisi tänavatel redutanud kodutu ning Klas kui eluaegne Piafi lugude austaja ja esitaja. Nii esitletigi elulugu vaheldumisi Piafi igihaljaste lugude saatel, vahele kõlamas lõigud raamatust. Autorit ennast kohal ei olnud ning saalis istus kokku kuni kümmekond inimest - kogu korraldus käis sõnumite teel, korra on Klas Kaeraga siiski ka telefonitsi rääkinud.

“Nõustudes polnud ma seda raamatut veel lugenud. Pärastpoole mind natuke ehmatas, et seal nii räigelt oli kirjutatud. Mul on siiralt kahju neist inimestest, kellest Raivo on kirjutanud. Kas need inimesed on teda kuidagi pahandanud, et ta pidas vajalikuks neid nimepidi nimetada...," mõtiskles Klas pärast esitlust. "Samas ma mõtlen, mida on mul öelda inimestele, keda on siin valuliselt puudutatud... See on paratamatus, et elulooraamatutes saab keegi haiget. Meist kõigist võib keegi kirjutada midagi sellist, mis meile ei meeldi. Kas see on siis õige või vale, seda teame vaid meie ja see, kes kirjutab. Meil kõigil on sõbrad ja vaenlased. Keegi näeb meid saatana, keegi inglina," ütleb ta ja toob võrdluseks suurte legendide Marlene Dietrichi ja Edith Piafi enda elulooraamatud, mis on kirjutatud nende lähedaste poolt.

Soovitus raamatusse sattujatele: säilitada rahu

"Need on tema kogemused. Minul on nende inimestega teised kogemused. Ei taha oma nina sinna vahele toppida. See on tema elu! Kas see on nii olnud või mitte, seda ma ei tea. Mina kirjutasin eessõna, sest tüübina mulle Raivo meeldib. Mis elu ta siin Tallinnas elas, mina sain temaga tuttavaks siis, kui tema elas juba Prantsusmaal seda põnevat elu, mida mina ei julgeks enam elada. Tänaval seigeldes, kerjates, üdini haige, nagu ta on. Tema elu on nagu üks meeletu, hullumeelne film. Täna on koomas, homme voolab šampanja,” põhjendas ta.

"Ma olen ise ka kirjutanud elulooraamatu ja mul on see kogemus. Üritasin seal küll mitte nimesid nimetada, aga kuna see on minu elu, siis kõige lähedasemad jäid ikka sisse. Paar inimest sai haiget, millest mul on kahju - olen ammu seda kahetsenud. Endast kirjutasin seal aga ausalt ja julmalt, nii nagu ma olin."

Parim soovitus kellegi raamatusse sattumise puhl on Klasi arvates säilitada rahu: "Kui hakata paanikat tegema, siis seda rohkem see raamat müüb - kahjuks või õnneks,” naerab ta ja märgib elutarga muretusega, et "täna on see teema, homme on uued uudised". "Parem on olla vait ja hingata sisse-välja. Sest mis on elulooraamat? See on väga ilus ja väga igav, kui seal ei ole värve. Seega ongi vaid kaks võimalust: kas üldse mitte kirjutada või kirjutada täiesti ausalt," sõnab ta lisades, et Mihkel Raua raamatus "Musta pori näkku" said ka inimesed "pori näkku". "Ja nüüd on see kohati koolides isegi kohustuslik kirjandus, olen kuulnud."

Lõpetuseks leiab ta, et olles Raivo Kaera ramaatu läbi lugenud, et arva ta seal kirjutatud inimestest halvemini kui varem. "Ükskõik, millist elu me elame - sa võid olla padujoodik, narkomaan või ükskõik mis orientatsiooniga - kui sa oled kift artist, isiksus, kunstnik ja kui oled andekas omal alal, selles, milles inimesed sind armastavad, siis sind armastatakse edasi!”