Maailmarekordi püstitanud Nokia 3310: uuemad, õhemad ning ilusamad tulid asemele
Küsite, et miks ma siis seal kopitan? Uuemad, õhemad ning ilusamad tulid asemele, muud midagi. Õnneks on minusugustele võimaldatud viis oma eluga väärikalt ühele poole saada. Meid viiakse moblaviske võistlusele.
Seal viskavad karvased ja vähem karvased ning vanad ja nooremad mehed-naised meid nii kaugele kui suudavad. Nii lõpeb ka minu elu lennates, nagu kotkas või nagu valesse kätte sattunud iPhone.
Mingi higiste kätega käperdis võtab mind välja kastist, kus ma olin viimased kaks tundi loksunud ja viskab hooletult lauale. Mitte et mul valus oleks või ma heaolu pärast kardaks, ei-ei lihtsalt, mingisugune austus võiks ikkagi ju olla! Ilma minuta poleks ju kogu see üritus siin võimalik.
Seal ma siis leban — kuumal metall-laual veelgi kuumem päike mind soojendamas. Palvetan, et keegi mu sealt üles korjaks. Õnneks see peagi juhtub ja käperdis ulatab mu verinoorele (hiljem sain teada, et ta oli just 18 saanud) ning esmapilgul kõhetule tunduvale noorhärrale. Tahes-tahtmata käib mu peast läbi mõte: miks ei võinud ma sattuda mõnele meeshiiglasele, kes oleks mind lennutanud kasvõi kosmosesse, kui tal vaid tahtmist oleks olnud?
Pimedas ning märjas taskus on küll ebamugav, aga kindlasti mitte nii hull kui käperdise juures laual. Lõbusa ning elava vestluse järel kuulen, et mind viiakse harjutusvisetele. Kuid enne kui poisiklutt staadionilegi jõuab, tükivad talle ligi mingid ajakirjanikud, kes tahavad hirmsasti teada, kuidas ta võistluseks valmistus.
Hämmingus saan teada, et ega ta muudki teinud, kui et treenis ühe korra ja käis sõpradega linna peal pummeldamas. Intervjuule järgneb moblaheitjal hirmus pissihäda, mistõttu me harjutama ei jõuagi, sest kella 11 paiku, kui Ere WC-st välja astub, kostub ruupurist korraldaja hääl, mis kutsub kõiki osalejaid järjekorra loosimisele. millele pidi koheselt järgnema ka võistlus.
Ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga igatahes oleme meie esimesed. Pinge kasvab ning rahva mulin lakkab, kui Ere viskejoonele astub, mu niiskest taskust vabastab ja hoogu hakkab võtma. Hetkel, kui Ere käe ette toob ja ma üllatava kiirusega minema vihisen, valitseb haudvaikus, isegi ükski lind ei laula. Lendamine on tõesti midagi imelist ja ainulaadset: mööda vihisev tuul jahutab, kaugenev maapind erutab ning rahva hõisked, kui olen jõudnud oma õhulennu haripunkti, tekitavad eufooriat ja õnnetunnet.
Kuid endalegi ootamatult hakkan ma üks hetk järsult langema ja emakese Maa rüppe soovitust kiiremini naasma. Maandun kõva kõmakaga, nii et muru kamarat lendab sinna-tänna ning teen paar pehmet põrget murul. Äkitselt hakkab rahvas hullumeelselt plaksutama, üle käteplagina kuulen erutunult korraldaja häält, kes karjub valjuhääldisse, et tulemusks on 101 meetrit ja et sündinud on uus maailmarekord.
Ere keksib võidurõõmsalt eemale, samas kui mina, pettunud, et tublid hiinlased mu nii hästi kokku panid, satun jällegi uude kasti. Uuesti lennata ma ei saagi. Selle asemel veeren ma kolinal mööda plastmassi taaskasutustehase šahti, seekord kindla lõpu poole.
Aga mis sellest, ma olen uhke selle üle, mis saavutasin. Ma olen maailmarekordiomanik ning ma olen üle elanud rohkem kukkumisi kui vaja. Ma olen enda üle uhke, ma olen võitmatu, ma olen nokia 3310!
