Untsu läinud kanuumatk ajas alguses nutma, hiljem naerma

Algas mu klassi lõpureis. Õhtuseks tegevuseks oli kanuumatk. Kogu teekond kulges klassivenna pingevabas seltskonnas, oskusteks vaid niipalju kui meile instruktsioone jagati. Huvitaval kombel oli aga lõpp see, mida siiamaani naerdes meenutame.

Mina ja mu klassivend polnud kunagi enne kanuudega sõitnud. Algus läks päris konarlikult, alles peale paari kilomeetrit saime asja paremini käppa.

Meie punt koosnest neljast kanuust. Kuna teistel oli rohkem nalja kui sõudmist, siis otsustasime klassivennaga teiste kanuudest mööduda ja olime üsna kiiresti kogu seltskonnast kaugele ette jõudnud. Tihtipeale ootasime neid järgi, aga nad ei paistnud kuidagi jõudvat. Lõpuks otsustasime, et vahet pole, sõidame omas tempos lõpuni välja.

Kui viimaks nägime lõpp-punkti, tegime pisut hoogsamaid liigutusi, et võimalikult kõvasti end pehmesse kaldasse kinni sõita, et ei peaks jalgupidi külma vette ronima. Saime päris ilusa hoo üles, aga kaldasse sõites tuli hetkega välja, et kallas oli kõvem kui tundus.

Hetkel, mil kanuu kallast rammis, kukkusime mõlemad klassivennaga märga kanuupõhja istuli. Ajasime end vaikselt jalule, kui klassivend ütles pahaselt: "Sinu pärast on mul püksid märjad." Ma naersin ja vastasin, et mul on need täpselt samasugused. Mida rohkem seda meenutada, seda naljakam see vaatepilt oli, kohapeal olles see küll nii naljakas ei olnud. Pigem ajas nutma.

Sinuga juhtus piinlik-naljakas lugu? Kirjuta sellest [e-mail]!