LOE! Katkend raamatust "Eriline Eri Klas": uudistasin ka mustanahalisi, sest polnud neid varem näinud
Kirjastus Kunst varasalve on lisandunud Paavo Kanguri sulest pärinev väärikas teos "Eriline Eri Klas", mis maestro 75. juubeli eel peaks lähipäevil ka lettidele jõudma. Publik avaldab sel nädalavahetusel kolm katkendit raamatust.
Peeter Saul ja Eri Klas Moskvas
1957. aasta august Moskvas Lužniki staadionil. Läbi miilitsaspaleeri saabuvad taksoga väravate ette kolm noort inimest. Esiistmel on Peeter Saul, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istub Heli Lääts koos Eri Klasiga, kes kannab ruudulist pluusi. Nad tulevad taksost välja ja keegi daam kilkab oma pojale: „Smatrii, sõnok, smatrii, kakoi žirnõi amerikanets!”
„Amerikanets” on Peeter Saul, Heli peigmees ja Eri Klasi südamesõber. Heli Lääts on ansambli „Metronoom” supertäht ja Eri „Metronoomi” varumees. Kui vaja, lastakse ta platsile. Ta on ju alles 18-aastane, kuid ansambli kunstiline juht Uno Naissoo on talle kui lootustandvale kergemuusikule pilgu peale pannud. Lauljana eelistab ta loomulikult tolle aja meestähte number üks – Kalmer Tennosaart. Raske on hinnata, kui palavad on Heli ja Peetri suhted, küllap mitte nii kuumad, et istuda takso tagaistmel ja teineteise põlve silitada. Eri ei ole veel kuulus dirigent, vaid alles õpipoiss. Ta ei mahu kultusbändi „Metronoom” esiviisikusse. Tulevane kuulsus on alles algaja, kellel on Uno Naissoolt, Emil Laansoolt ja teistelt gurudelt veel palju õppida.
„Moskva festival oli 1957. aasta juulis ja augustis. Istusime Filharmoonia ees bussi ja see viis meid Balti jaama. Peeter oli mind saatmas. Alguses oli üleliiduline noorsoofestival ja siis valiti ka meie bänd „Metronoom” välja ülemaailmsele festivalile, mille lõppkontsert oli Lužniki staadionil,” jutustab Heli Lääts. „Sõitsime taksoga otse värava ette. Esiistmel istus Peeter, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istusin mina koos Erkaga, kellel oli seljas ruuduline pluus. Loomulikult saime tähelepanu.
Moskvas oli koos kirju seltskond. Uudistasin ka mustanahalisi, sest polnud neid varem näinud. Ühel külmal augustikuu õhtul oli meil bankett. Uno Loop haaras minu sõrme ja torkas sellega ühe muusiku ribidesse, öeldes ise, et nüüd oled musta meest katsuda saanud. Elasime mingi tehnoloogiainstituudi ühiselamus. Kord kuulsin, kuidas noormees ja neiu kõrvallauas omavahel meeleheitlikult inglise keelt purssisid. Siis läks neil nii palavaks, et kahvel kukkus maha ja noormehe suust tuli „kurat”. Ja neiu hüüatas puhtas maakeeles: „Issand jumal, kas sa oled ka Eestist?”” meenutab Heli Lääts naljakaid kõrvalpalu.
Moskvas on neil päevil ligi tuhat eestlast, pooled neist kuuluvad ametlikku delegatsiooni – rahvatantsijad, koorid, ansamblid – ja neile lisaks on lähetatud ligi nelisada eesrindlikku noort, teiste seas „Estonia” noor baleriin Ülle Ulla. Eri Klas ja Ülle Ulla isegi kohtuvad ühes jäätisekohvikus Gorki pargis, kuid lugu sellele ei järgne. Kuid neile jäävad teineteise näod hästi meelde.
Kuid parajasti on lavale astumas Heli Lääts koos ansambliga „Metronoom” ja esitamas oma lugu „Cha-cha”. Seejärel võib ehk tulla lugu „Suvi talves”, kus Heli Läätse toetavad meessolistid Kalmer Tennosaar ja Uno Loop. Järgnevad Tennosaare hitid „Kadriorg” ja „Lucianella”.
Kui on tõusnud kuu
ja tähehelki on täis laguun,
kaua võib öös kitarri kuulda siis,
vetepinnal jääb kostma vaikne viis.
Nimetatud lood on salvestatud „Metronoomi” Moskvas lindistatud vinüülplaadile.
