Edasi hakkas Jim juba iseseisvalt proosalugusid kirjutama. “Koolis oli lihtsalt väga igav ja meil oli palju ideid, kuidas elu põnevamaks muuta. Mul oli vihik, kuhu kirjutasin üles ideid, mida vabadel hetkedel ellu viia, et elu ei oleks nii igav,” räägib noormees, kuidas ta erinevaid loomingulisi väljundeid proovides lõpuks tõdemuseni jõudis — kirjutada, näidelda ja lavastada on kõige ägedam.

Täna peab näitleja, lavastaja ja kirjanik enda kõige silmapaistvamaks isiklikuks saavutuseks oma kohta Von Krahli Teatri näitlejate ridades. Hetkeseisuga on tema seni kõige suurem roll lavastuses “Life Is Very Hard”.

Argipäev

Jimi päev algab hommikusöögi ja kirjutamisega. Peale seda suundub ta Von Krahli proovi näitlema. Pärast proovi tegeleb teatri kirjatööga. Hetkel on noormehel käsil Von Krahlist rääkivate esseede ja intervjuude kogumik. Teinekord hoolitseb ta aga hoopis teatri sotsiaalmeedia postituste eest.

Kui Jimil on õhtul etendus, siis kosutab ta keha ja vaimu jooksutiiruga vanalinnas ja Šnelli pargis. Enne etendust saavad soojendusharjutuste abil viimase lihvi nii keha kui ka hääl. “Pärast etendust käin poest läbi ja jalutan koju. Siis mängin kassiga või teen elukaaslasega midagi toredat. Või siis olen vaimselt ja füüsiliselt täiesti kurnatud ja mõtlen, mida ma elus valesti olen teinud.”

Haridus

Enda arenguaspektist lähtuvalt väärtustab Jim kõrgelt haridust. Oma esimeseks oluliseks suunajaks peab noormees Aime Lutsarit, kelle käe all 13-14-aastasena näitlemisega alustati.

Pärast keskkooli õppis Jim Tallinna Ülikoolis audiovisuaalset meediat ning hiljem Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias lavastamist ja näitlemist. “Kõigi nende asjadega tegelen tänaseni,” on omandatud haridus leidnud Jimi elus praktilise väljundi.

Eeskujud

Oma suurimaks eeskujuks ja inspireerijaks peab Jim muusik Amanda Palmerit. “Sest ta esindab sellist kunstnikutüüpi, kelle sarnane tahaksin ka ise olla: julge, avatud, sõbralik, pöörane ja aus. Ta suhtleb oma fännidega vahetult ja püüab alati tekitada inimestes ühtsustunnet.”

Põhjus, miks Jim aga üldse kunagi raamatu kätte võttis, on kirjanik Chuck Palahniuk. “Tänu temale ma hakkasin kirjanikuks. Ta näitas mulle, et kirjanduses on võimalik rääkida asjadest, millest muidu mitte keegi ei suuda või ei taha rääkida.”

Tee endani

Kui kerge on aga olnud tee eneseleidmise ja -väljendamiseni? Mõeldes tagasi teismeeale, peab Jim suurimaks väljakutseks üksilduse ja võõritatuse tunde ületamist teiste inimeste ja maailma suhtes. “Asjad, mis su hinges ja kehas toimuvad, on korraga nii keerulised ja segadusse ajavad. Hästi palju tuleb tunda häbi. Sageli tahaks surra. Ja elu tundub järsku täiesti haige. Eneseleidmine kestab mul tänaseni, sest inimene muutub terve elu vältel ja iga päev tuleb endale uuesti otsa vaadata,” teab Jim, et väljakutseid arengus jätkub terveks eluks ning need ei piirdu vaid noorena maailmas oma koha leidmisega.

Vaadates Jimi saavutusi, võib öelda, et ta on elu ja iseenda poolt seatud väljakutsetega hästi hakkama saanud. See on õnnestunud tänu sellele, et ta on tegelenud asjadega, mis just talle meeldivad, isegi kui need teiste heakskiitu pole pälvinud või pole piisavalt “lahedatena” tundunud. Ainult nii on võimalik leida oma tõeline kutsumus, usub noormees.

Seega soovitab Jim kõigil eneseleidjatel proovida erinevaid asju. “Sa ei pea kohe väga osav olema. Sa võid elus veel sadat asja proovida, aga kuskilt peab alustama. Peamine on proovida, mitte ainult mõelda proovimisest. Ja kui leiad midagi, mis meeldib, siis tee täiega ja ära hooli sellest, mida teised ütlevad — nad ei tea midagi, sest nemad elavad samamoodi siin planeedil esimest korda.”

Kõikidel noortel soovitab Jim leida endale mõttekaaslasi ja sarnaste huvidega inimesi, kes innustaksid ja inspireeriksid ka siis, kui kogu muu maailm selja pöörab. “Kõige ägedamad asjad sünnivad ikka üheskoos. Nõnda oli see kooliajal ja nii on see ka praegu.”

Õnn on kolm tähte sõnast õnnetus

“Inimesed, kes matavad pärast keskkooli unistused maha ja hakkavad ainult raha nimel tööd nühkima, elavad õnnetut elu. Nõks on selles, kuidas sa oskad ühendada oma tõelise kutsumuse rahateenimisvõimalustega. Kirg peab igal juhul olema tõeline, sest see nakatab ka teisi ja loob sulle seeläbi uusi võimalusi,” ütleb andekas näitleja, kes usub, et ilma kire ja tõelise tahteta pole võimalik leida elukutset, mis õnnelikuks teeks.

“Õnn seisneb tänulikkuses. Kui suudad korraks oma umbe jooksnud peast välja astuda ja märgata, mis kõik sul just siin ja praegu olemas on, siis ongi õnn,” arvab Jim. Toetudes oma senistele kogemustele loodab näitleja ise 10 aasta pärast tegeleda vähem asjadega, mis teda õnnetuks teevad.

Jim Ashilevi on Tallinna noortenädala patroon. Pane ka Sina oma loovus proovile ja võta osa raamist välja konkurssidest! SIIT!