"Õpetajad ignoreerivad seadust ja teevad lubatust rohkem kontrolltöid"
Kindlasti on osa ka selles, et mul olid head eeskujud, raamaturiiulid maast laeni tihedalt raamatuid täis pikitud. Tahtsin, ja tahan praegugi saada sama targaks nagu mu vanemad, vanavanemad, tädid ja onud.
Unistused muutuvad, kuid ka nüüd, kus olen põhikoolis, ja paljude tuttavate teed kalduvad seaduslikust rajast kõrvale, ei ole minu soov saada harituks siiski muutunud. Mõistan, et mulle on antud võimalus saada hea haridus, mul on hea kool, toredad ja targad õpetajad, ja ma ei taha mingi hinna eest ära visata nende tööd ja vaeva.
Eesti haridus on hea, kuid mõnest kohast siiski veel veidi auklik. Õpilased õpivad ja tuubivad hiliste õhtutundideni, kuid milleks? Millise hinna eest? Me õpime ainult hinnete pärast, kuid suur osa pähe õpitud informatsioonist kaob juba veidi aega pärast tööd, meile ei anta aega õpitut rahulikult kinnistada. Uut teavet tuleb peale nii palju, et on peaaegu võimatu jätta meelde kõike, mida eelmises töös küsiti.
Et häid hindeid saada, peavad õpilased loovutama tihti veidike oma vajalikku uneaega või loobuma trennidest ja huviringidest, mis laseksid laste ajul veidike puhata ja taastuda, tehes endale meelepärast tegevust. Koolis on lapsed väsinud ja õpetajad imestavad, miks lapsed tunnis korralikult kaasa ei tööta ning annavad seejärel omakorda veel rohkem kodutöid.
Kui õpilased paluvad õpetajat, et palun ärge andke järgmiseks päevaks nii palju õppida, kuna terve järgmine päev on täis kontrolltöid ning tunnikontrolle, kuid selle peale vastab õpetaja, et see pole tema süü, ja õppida jätab ikka sama palju, kui mitte rohkemgi. Nii jääbki kodutöö tegemata, töödes tulevad kehvemad hinded ja õpetajate käest saab veel takkaotsa pahandada ka.
Seadust, mis käsitleb kontrolltöid ja nende lubatud aegasid, ignoreerivad õpetajad ilmselt kõige rohkem. Tihti satub ühte nädalasse kõvasti üle kolme kontrolltöö, pluss veel palju väiksemaid töid. Õpilastele isegi ei anta võimalust puhata.
Kuigi see jutt võib paista täieliku vingumisena ja tundub nagu midagi head ei olekski meie haridussüsteemis, siis õnneks päris nii see ei ole. Siiski on tunde, mis on meeldivad ja lõbusad, õpetajaid, kellega saab muret tundmata nalja visata, tunda ennast nagu sõprade juures. Kooli töötajad on tihti väga mõnusad ja kohati olin mõne koolitöötajaga nii lähedane, et võisin teda kutsuda justkui oma vanemaks õeks.
Ja ega õpetajad ei taha meile halba. Nad soovivad, et saaksime hea hariduse, oleksime targad ja tublid inimesed, et saaksime töid, mida soovime, ning, et meie elu oleks tulevikus hea.
Minu jaoks on kool eelkõige koht, mis valmistab mind ette eluks. Eluks, kus ma saan oma unistused täide viia. Koht, kus ma olen oma sõpradega, koht, kus mul on lõbus. Mina olen oma kooliga ülimalt rahul, ning soovin, et minu väiksemal õel ja vennal oleks ka kooliga eelkõige positiivsed mälestused, et nad saaksid kooli lõppedes öelda südamest aitäh oma õpetajatele, et nad tunneksid enda üle uhkust, sest nad läbisid selle teekonna edukalt.
