Selleaastased peamised märksõnad seoses Hellfestiga on põrgulik kuumus ja tolm. See kõik oli põhjamaisele natuurile selgelt liiast. Kui kohalikud oskavad sellises olukorras hinnata viimast kui sentimeeter varjualust ja pigem päevaseid bände vahele jätta, siis põhjamaalase eneseuhkus ei luba ju ilmale alla vanduda vaid see tuleb rohke jaheda õllega ära tasakaalustada. 

Võrreldes varasema aastaga üllatati festivalikülalisi mitmete uute dekoratsioonidega, meeldejäävaim neist Hellcity, “the hellish place on earth”. Jah, keset viinamarjakasvatusi on asfalt maha pandud ja sinna ümber metsiku lääne stiilis linnake ehitatud mis muidugi sponsorite loože ja müügiputkasid täis. Ka festivaliplatsil leidis mitmed uusi vinged pilgupüüdjaid, ei puudunud ka tsirkus! Prantslased kohe oskavad selliseid žeste teha. Hellfesti firmamärgiks olev metallikunst on ahhetamapanev. Üleva meeleolu lõid juba varajasematest aastatest tuttavad öised lõkked ja kirevalt valgustatud “Kingdom Of Muscadet” metsatukk. Uue tulijana lasersilmaga vares peoplatsi valvamas.

Üks Hellfesti suureks kasvamise edutegureid on väga lai fännide baas, neid jagus igast vanusest. Eks suurus tõmbab iseenesest huvilisi, aga Hellfesti muusikaliste žanrite skaala on juba aastaid väga lai olnud. Pole just tavapärane et üksteise järge esinevad samal laval Status Quo ja Soulfly või siis Deep Purple ja Hatebreed. Seitsme lava temaatika oli jagatud vastavalt, et kahel pealaval žanrid segamini, Temple telgis peamiselt tumedatest jõududest juhitud black metal, Altari nimelises telgis death metal, Valley’s stoner ja kurvakstegev doom metal. Natuke eemalasuval Warzone nimelisel laval peamiselt punki või sarnaseid žanreid viljelevad bändid.

Igale festivalikülastajale on püha eesmärk soetada endale merch’i ehk meeneid. Kes särgi, kes pusa ja kes lapsele käpiknuku ... igaüks haarab üldjuhul endale midagi kaasa. Kui möödunud aasta Hellfesti särke sai veel selle aasta maikuus veebipoest tellida, siis 2014 aasta populaarsemad meened müüdi sisuliselt esimese päevaga läbi.