Me kõik oleme neid mõtteid teatud hetkedel kuulnud ja võib-olla isegi kuulda võtnud. Need mõtted on öelnud, et see tehing on liiga riskante ning see inimene valetab jälle meile otse silma sisse.

Need mõtted võivad aga põhjustada tõelise kaose. Kuidas? Ma toon ühe lihtsa näite. Sul on üks väga pikaajaline sõber ning ühel päeval tuleb ta sinu juurde küsimusega: "Kuule, Kati, saaksid sa mulle natuke võlgu anda?" Sinu minevikukogemustest tuleb aga nüüd pinnale juhtum, kus sa laenasid sõbrale päris väikese summa, kuid ta ei suvatsenud seda tagasi maksta. Nüüd sa mõtled, et miks siis peaks keegi veel suurema summa tagasi maksma...

Niisis sinu automaatmõte on kohal ja ütleb, et eelmine kord said sa kõrvetada, ära laena! Ja isegi, kui sa raha välja ei laena, on suhted sinu väga hea sõbraga level allpool. Sa vaatad teda teise pilguga - nagu ta tahaks sind ära kasutada. Sa oled ettevaatlikum ning võib-olla ei tunne enam seda endist sõprust teie vahel.

Kõik see on sinu mineviku pärast ja automaatmõtte tulemus. See on aga hetk, mil tuleks selles peas toimuvast jutuvadast välja astuda ja mõelda: see ei ole minu mõte, millest see tuleb? Ja sa jõuad ise selle mineviku kogemuse juurde ning oskad olukorda adekvaatsemalt hinnata. Sa mõistad, et sinu hirm raha välja laenamise ees ei ole tingitud su sõbrast, vaid hoopis kurvast kogemusest. Nüüd, kus sa oled sellest aru saanud, on sul oma valik, kas laenad raha või mitte. Fakt on aga see, et nüüd saad sa olukorda hetkest tulenevalt hinnata ning ei otsusta mineviku tõttu.

Me kõik oskame neid automaatmõtteid ära tunda ning vahel on need muidugi ka vajalikud. Julgen öelda, et vajalikud on nad 30% meie elust, kuid ülejäänud 70% võiks olemata jääda. Need ongi need hetked, mil tuleks olukorda vaadelda, mõtiskleda ja otsustada alles peale endale küsimuse esitamist.