Kaksikud Heini ja Heddi Heinlaid lõpetasid kuldmedaliga ja Simo Stahlman hõbemedaliga. "Need kolm on ülikoolimaterjal, olen veendunud, et nad on kingitus igale ülikoolile, sest nad on nii tublid ja töökad," tunneb Lihula Gümnaasiumi direktor Janar Sõber kooli kasvandike üle uhkust. Tema sõnul on 220 õpilasega koolil suur privileeg teha õpilastega indviduaaltööd, milles peitubki edu võti. Kolm aastat tagasi 7 õpilasega alustanud gümnaasiumiosas õpetab 25 pedagoogi.

Kuldmedaliga lõpetanud klassi priimus Heini nõustub Sõbraga: "Kahtlemata mängis individuaalne lähenemine oma rolli heades tulemustes. Näitena võibki tuua eksamiained, mille õpetajatel oligi aega tegeleda vajaduse korral igaühega individuaalselt. Kindlasti pole see ainuke komponent heade tulemuste saavutamisel, väga oluline on ka iseseisev töö ja õppimine, mida õpilane ise teeb."

Heini sooritas kõik riigieksamid edukalt: eesti keel 86, inglise keel 88 ja lai matemaatika 88 punkti. "Matemaatika tulemusest pisut kahju on, seal sai paari asjaga liiga kergelt punkte ära antud, aga üldjoontes on seis päris hea," ütleb noormees ise.

Sõber tuli Lihulasse siis, kui Heini ja teised medalistid alles 3. klassis käisid. Seega ei tulnud noormehe, ega ka teiste tublide õpilaste medalid koolidirektorile üllatusena. Sõber lisab, et just Heini on see, tänu kellele said hoo sisse erinevad kooli üritused, tõsiseltvõetav ajaleht ja kooliraadio.

Lahtise peaga noormehe ees oleksid valla olnud mitmed gümnaasiumiuksed, kuid hoolimata sellest otsustas Heini siiski kõik kaksteist aastat ühes koolis õppida. "Mõnda teise gümnaasiumi astumine oli teemaks enne Lihulas jätkamist. Kolme aasta jooksul ma sellisele mõttele ei tulnud ja olen väga rahul, et jäin Lihulasse õppima. Siin koolis on igaüks tähtis ja kõigil, kel on häid ideid, on saanud neid koolielus rakendada. Olgu selleks ükskõik millised ettevõtmised või üritused, kooli ja omavalitsuse head tuge oli alati tunda. Väikeses koolis paistab igaüks oma heade külgedega silma ja siin on selleks ka võimalused, et neid veelgi arendada."

Heini ei julge spekuleerida, kas mõnes suuremas klassis oleksid tema õppetulemused teistsugused olnud. Ta usub, et olles iseseisev ja väga töökas, võib hakkama saada igas koolis. "Õpetajad on sel teekonnal suureks toeks ja juhendajaks. Väiksemas klassis on võimalik rohkem vajadusel teemadesse süvitsi minna, küsida, arutleda ja jõuda lõpuks selleni, et kõigil oleks üks või teine teema selge," lisab ta.

Rääkides sellest, milline oli klassikaaslaste omavaheline läbisaamine, ütleb Heini, et need olid head: "Nii väikese klassi puhul ei olegi teisiti lihtsalt võimalik. Igas tunnis olime koos, olime üksteisele sel pikal kooliteel toeks. Koos tulime Lihula Gümnaasiumi esimesse klassi ja üheskoos ka lõpetasime."

Küsides Heinilt, millised on tema tulevikuplaanid, vastab noormees: "Ülikool on tõesti valik number üks. Täpne erialavalik on koheselt selgumas. See ei olnud kerge, kuna aastate jooksul on tekkinud päris palju huvisid, millega sooviks edasi tegeleda. Uksed on avatud pea kõigi nende jaoks, nüüd tuleb valida, millega oma elus alustada. Eriala võiks olla midagi sellist, mis ei ole ilmtingimata nelja seina vahel, seal võiks olla elu, liikumist ja suhtlemist."