"Iseseisev elu, mida ma pikisilmi ootasin, tundub nüüd nii keeruline"

Tahaks juba suur olla, tahaks juba kiiremini täisealiseks saada - me kõik oleme vist kunagi nii mõelnud. Aimamata, et see on suurim vale, mida me endale kunagi oleme sisendanud. Kahjuks saame sellest aru alles siis, kui on juba liiga hilja ja oleme oma algse tahtmise saanud.

Olles 12-klassilise kooli seljatanud, on üks mu suurimaid soove alustada esimesest klassist kõike taas otsast peale. Ma ei taha seda mitte sellepärast, et ma nii palju valesid otsuseid oleks kooli ajal teinud või nii palju toredaid asju oleks tegemata jätnud, ega ka mitte sellepärast, et mu tulemused, millega lõpetasin, oleks nii kehvad, vaid just sel põhjusel, et see kooliaeg, mida ma just alles nii väga vihkasin ja mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata, sai mulle peale selle tõelist lõppu nii armsaks. Tahaks väga tagasi seda muretut ja mõnusat elu, mida ma viimased kaksteist aastat nautida sain.  

Nüüd täiskasvanuna tuleb hakata suuri otsuseid tegema ja kõik see iseseisev elu, mida ma pikisilmi ootasin, tundub nüüd nii keeruline. Noorena jäi selline mulje, et kogu maailm on avatud ja võimalused on piiritud, täiskasvanuks saades aga tutvustab elu piire.  

Täiskasvanuna saab meile selgeks maailm ning selles valitsev süsteem, mida me järgime. Meie väärtushinnangud muutuvad ning murekoorem saab lisa. Raha on tähtsam kui kunagi varem ning vaba aega kipub alatihti nappima. Jääb vaid meenutada aegu ammuseid, aegu ilusaid. Õnneks ei saa neid meilt keegi iial röövida.