Ainsa eestlasena David Lettermani show's esinenud Laur Joamets: põnev on teada saada, et mu närvid ei anna alla!
Täna hommikul levis Eesti meedias kulutulena uudis sellest, kuidas Atlandi ookeani taha suuri tegusid tegema läinud kitarrist Laur Joamets esines läbi aegade ainsa eestlasena ühes Ameerika vaadatavaimas vestlussaates "Late Show With David Letterman". Sellist võimalust ühelegi teisele eestlasele rohkem ei avane, sest Letterman tõmbab käesoleva hooajaga otsad kokku. Laur ise on nüüdseks suurest elevusest juba veidi toibunud ja oskab Delfi Publikule antud intervjuus kõige kokkuvõtteks nentida vaid üht: põnev on teada saada, et närvid ei anna alla. Kuid tal on lisada nii mõndagi muud.
Eesti muusikute ringkond kihab kui sipelgapesa
Juba varahommikul pasundas Eesti ainus rokijaam Raadio Mania, et Laur Joametsa pääsemine Lettermani show'sse on verstapost kõigile eestlastele. Tohutu hulk Eesti muusikuid jagab siiani artikli algul äratoodud Youtube’i linki ja erinevad sotsiaalmeediakanalid on rõõmuhõisetest tulvil. “Ei oskagi öelda, mis on uskumatum — kas see, et Laur Joamets eile esimese eestlasena tõepoolest David Lettermani saates mängis või see, kuidas ta mängib. See mees on võlur, jumala pärast! Oleme sinu üle väga uhked, Laur!” juubeldas näiteks Mihkel Raud, tehes otsa lahti kõigile teistele.
Nii avaldasid oma isiklikku rõõmu nii erinevad muusika- ja teleprodutsendid kui ka otseloomulikult muusikud nagu Elmar Liitmaa, Karl-Erik Taukar, Eric Kammiste, Kaarel Liiv, Priit Jääger, Lauri Pihlap, Raul Sööt, Indrek Sarrap, Teele Viira ja paljud-paljud teised. “Laur Joamets on tegija! Unistuste elu elad küll!” kirjutas Dagmar Oja. On siililegi selge, et meie kunagisest blues-muusikust kantrimehe võidukäik kaugel maal valmistab kõigile suurt rõõmu ja uhkust ning keegi ei pane pahaks, et mees oma kitarrikeeli vahelduseks mujal kui kodumaal välgutab.
"Tead, ma sõitsin Kurt Russelliga ühes liftis!"
“No mis ma nüüd nii tubli olin…,” ajab Laur esiti oma tavapärast tagasihoidlikku rida. “Kaks minutit pilli mängida pole nüüd mingi ilmaime,” nendib ta, olles veidi pinges. Kuid üsna hilisõhtul, pärast seda, kui ta ka ise on saanud oma salvestuse üle vaadata, ilmneb lähemalt uurides, et mees oligi enne esinemist lihtsalt kõvas pabinas ega oska nüüd takkajärgi lavalt saadud “kiiret ja suurt” adrenaliinilaksu millegagi võrreldagi.
“Ma olen elust pilves! See on üle mõistuse!” avaneb ta siiski ja tunnistab, et kui järele mõelda, on pingelangus tõepoolest suur. “Tead, ma sõitsin Kurt Russelliga ühes liftis,” jutustab ta õhinal. (Russell oli üks tolle õhtu saatekülalisi toim.). “Ei, autogrammi ma ei küsinud. Ma ei tahtnud nõmetseda,” naerab Laur laginal. “Isegi selfiet mitte?” küsin ma. “Ei, aga tegime hunniku muid pilte. Tahad äkki näha, milline näeb välja David Lettermani lauaalune?” uurib ta riukalikult. “Oot, ma saadan kohe!"
(Selle peale meenub naljaka võrdlusena Eesti Päevalehe muusikaajakirjaniku Mart Niineste artikkel, mille kohaselt Laur pidavat peatselt Nashville'i "laua alla mängima" toim.)
Tekst jätkub allpool!
“Põnev on teada saada, et mu närvid ei anna alla,” jätkab Laur äkitselt tõsisemal toonil. “Milline pingelangus, me olime fucking head!” lausub ta ja täpsustab, et selle kommentaariga ei kiida ta mitte ennast, vaid oma bändikaaslasi. “Sturgill kinnitas mulle mitu korda, et ma olen selleks kogemuseks valmis. Kevin julgustas, et ma kindlasti panen vingelt (“You’re gonna kill it!” ingl. k. toim). Miles, kes teab, kuidas ma kaameraid vihkan, rõhutas aga hoopis, mitu miljonit inimest seda kõike vaatama hakkab. Sa tead ju ka, kuidas ma telekat vihkan!” naerab ta ning läheb väsinult magama. Homme on vaja juba New Yorgist Nashville'i poole tagasi kihutada.
Sturgill Simpsoni bändi koosseis:
Sturgill Simpson — vokaal, kitarr
Laur Joamets — soolokitarr
Kevin Black — basskitarr
Miles Miller — trummid
