TÄISMAHUS: Kirev ja jõuline intervjuu Laur Joametsaga: Kuidas legendaarne bitchface USAsse üldse sai? Kauaks jääb? Mida edasi teeb?
Mis Laur? Little Joe!
Laur Joamets tuleb intervjuud andma otse Kentmanni tänavalt tööviisavestluselt. „Küsiti, mis kitarri ma mängin, ja ma küsisin vastu, kas nad tahavad marki ja mudelit teada. Neid huvitas, kas ma mängin rütmi või soolot,” jagab ta muljeid. Veel pole New York Times temast ülivõrdes kirjutanud, see juhtub pärast meie jutuajamist. Korra ta juba käis Nashville’i nuusutamas, nüüd ootab teda seal töö. Aga enne jagab ta veidi muljeid.
Mis nipiga sa selle Nashville’i otsa peale sattusid?
Rival Sonsi trummar Michael Miley, kes elab Eestis ja kellega me sõbrunesime ning Venemaal tuuril käisime, soovitas mul Nashville’i vaadata. Olin päri, tahtsin puhkama minna. Ta andis mulle produtsent Dave Cobbi kontakti ja tema soovitas mind laulja Strugill Simpsonile.
Ja mida sa kohale jõudes nägid?
Kirevat ja jõulist muusikaelu. Ei saa öelda, et igal pool oleks ilge tase, aga kolmel päeval nädalas saad ikka maailmatasemel muusikat, sellist Ameerika juure põhist: rock’n’roll, bluus, kantri. See keskkond on nii inspireeriv mulle, ja usun, et ka teistele. Näiteks Jim Oblon… Kui ta ei tuurita Paul Simoni bändis trummarina, mängib ta kitarri ja laulab ühes baaris igal kolmapäeval. Ja igal esmaspäeval oli ühes teises baaris − ma ei jõudnud sinna − kitarrist Kenny Vaughan, kes mängib Marty Stuarti bändis. Ja siis on seal baar 5 Spot… Igal teisipäeval on kahe dollari õhtu − kõik on kaks dollarit. Ja õhtu jooksul mängib neli bändi. Kuna USAs tuuritavad kõik linnast linna ja käivad ka väikestes baarides, võib seal huvitavaid asju näha. Aga ka keskpäraseid. Päris lauspaska polegi.
Kui kaua sul aega läks, kuni kohtusid esimese kitarristiga, kes sul karbi lahti tegi?
Millal ma Oblonit kuulamas käisin… Kolmandal nädalal? Aga tegelikult võis selline kohtumine olla ka esimese nädala jooksul. Seal on igas suuremas linnas Broadway tänav, ja Nashville’is on paar kvartalit, kus on baar baaris kinni. Ja igas baaris on elav muusika, trubaduur või bändid. Nashville’is saab näiteks raha tipipurgist. Üks väga oluline vahe siinsega on, et Eestis plaadimüümist väga tihti lavalt välja ei öelda. Inimestel on justnagu mingi valehäbi. Aga seal hõigatakse seti keskel mitu korda, et tuleme plaate müüma, ja settide vahel käidki plaatidega mööda saali ringi. Keegi ei häbene, ongi selline kultuur. Igas Broadway baaris, kuhu ma algul sisse astusin, tekkis mul küsimus, et mida ma siin teen. Umbes kuuendas baaris märkasin, et kõik mängivad jube sarnaselt − on mingid korduvad eripärad. Ja siis sain aru, et inimene, kes mind sinna pilli mängima kutsus, tahtiski midagi muud. Ma pole loomult kantrikitarrist, olen rohkem bluusi- ja rock’n’roll’i-mees… Aga see kõik ei tekitanud masendust, pigem pani endaga rohkem tööd tegema.
Mänguasju ka kaasa võtsid?
Ma ei võtnud ühtegi pilli kaasa, kohapeal sain juppidest kokku pandud ühe helipeaga Telecasteri. Pillipoodides käisin. Sinna minnes müüsin isegi kolm pilli maha, et oleks mõnusalt taskuraha. Enne minekut võis mul olla oma kümmekond pilli. Hakkasin mõtlema, kui palju ma neid ikka kasutan, ning võtsin vastu otsuse, et mul pole nii palju pille vaja, vaja on paremini mängima õppida.
Esimene kord poodeldes ei hakanud midagi silma. Seattle’is võimendeid katsetades leidsin ühe asja, mille võiks tulevikus endale soetada. Ja ühes vanade kitarride poes nägin küll pilli, mida tahan − 58. aasta Strati kere ja 57. aasta kael, või oli vastupidi. Hinnasilt oli ka vastav. Kui pill on üle 10 000 taala (6000 eurot − toim), siis väga vahet pole. Aga need pillid on nagu pensionisammas, suur osa hinnast on kollektsionääriväärtus. Aga kui sa just pole kuulus muusik oma tehnikutega, siis on suur võimalus, et su kola varastatakse lihtsalt ära. Pole mõtet osta 10 000eurost kitarri ja Ameerikasse minna. Pill võidakse vabalt hotellitoast pihta panna.
Panite seal bändi juba vaikselt käima ja tegite proovi. Kui palju sul siin tehtust abi oli?
Igast asjast, mida inimene teeb, jääb midagi kõrva taha. Omal ajal kuulasid valged musti ja vastupidi, seega bluusis, rock’n’roll’is ja kantris on päris palju stiilielemente, mis on omavahel väga seotud. Roki- ja bluusikoolist on väga palju kasu. Siin tehtud projektid on mu kõrva palju treeninud, nii et kohanemisraskused olid seetõttu väikesed.
Teevad nad oma muusikat teistmoodi või on kantri sulle lihtsalt võõram stiil?
Lihtsalt võõram. Ja kui võtted ei ole lihasmälus, siis tuleb ennast laval palju kontrollida, ei tunne ennast lõdvalt. Mingil hetkel mulle öeldi, et võta lõdvemalt — sa võid oma käekirja rohkem siia panna, sest sellepärast me su kutsusimegi, et sa mängiksid nii, nagu sa mängid. Nüüd ma tegelengi sellega, et panna oma stiili neisse lugudesse. Et oleks huvitavam ja lõbusam, rohkem roki ja bluusi maiku. Stiilid on nii põimunud, et põhimõtteliselt võib teha kõike. Peamine, et ära mängid ja ei käi teistele närvidele.
Kui palju teid bändis on?
Neli. Slide-kitarri pole. Aga kui võimalus tekib, siis ehk tuleb. Praegu on minu roll jäljendada slaidi tavalise kitarriga.
Kas nende töökultuuris midagi sulle pinda ka käis?
Mitte midagi. Võib-olla… Ei, ei saa öelda. Kui ma hoolikalt järele mõtlen… Kõigil on mõnus olla, mingisugust ärplemist pole, kõike võetakse rahulikult. Alguses oli hästi harjumatu. Kogu see ebameeldiv ärevus, mis on siin olnud, oli sinna jõudes kadunud. Siis hakkasin kartma, et miks mul seda ärevust pole, midagi on valesti. Sain aru, et kõik on just hästi, mitte midagi ei häirinud.
Kui lihtne või raske on seal bändikaaslasi leida?
Ma arvan, et mul oleks tegelikult väga lihtne bändi kokku saada. Aga minu arusaamist mööda koosneb hea bänd headest sõpradest, vastasel juhul see väga kaua ei kestaks. Ma pole seal nii kaua olnud, et oleks kellegagi sõprusside tekkinud. Aga seal toimub kogu aeg midagi. Suheldakse, tehakse proovi, pannakse projekt kokku, tehakse mäng… Umbes nagu Eestis, aga seal on lihtsalt rohkem aega. Ei ole nii, et mul on kolm või neli proovi päevas. Bänd, kus ma mängin, peaaegu ei tee proove. Kolm proovi oli. Nüüd viimati, kui käisin, siis poolteist proovi. Inimestel on aega ja nad võtavad rahulikult. Tänu sellele, et sa ei pea olema nädala jooksul 15 erineva bändiga proovis või mängul, siis sa suudad proovi süveneda. Enamik muusikuid, keda ma sealt tean, teevad muud tööd ka — kas kannavad pitsabaaris ette või valavad baaris õlut. Vabal ajal teevad, mida tahavad, proove ja mänge. See ongi kõige suurem vahe ja see on väga suur vahe.
Suvaline näide just Tallinnast. Siin proovi tegemine — tuleb telefonikõne, kiiresti saadakse kaheks tunniks kokku, tehakse tund viiskümmend ja siis on kõigil kiire. Seal sellist jama pole. Lepitakse proov nt kella kaheks päeval. Tüübid sajavad sisse kusagil kaks viisteist, keegi ei pahanda. Siis hakkavad rahulikult asju üles panema, teevad suitsu, joovad ühe õlle ja ajavad niisama möla. Kusagil kaks kolmkümmend viis hakatakse pilli mängima. Tehakse, kaua vaja, asjad kokku, lobisetakse edasi ja koju. Siin on see võimalik ainult kusagil linnast väljas, proovilaagris. Kuule — ma pean ühe kõne tegema korraks… (Naerame — MN.)
Sa oled meil legendaarne bitchface, kuidas keep smiling’uga toime tulid?
Hehee, jaa! Mingi moment viskas see üle. Aga selles mõttes, et ma puutusin enamiku ajast kokku bändiga, kellega ma nüüd mängin. Inimesed on inimesed ja neil tuleb ikka kiskumisi ette, eriti kui nad on paaril ruutmeetril koos. Kui inimest paremini tunned, hakkab ta end päriselt näitama. Keep smiling on siis, kui minnakse välja, inimestega tuttavaks saades… Ja kui keegi väljamaalane tuleb meile, siis sa ka ei mossita talle näkku, proovid olla viisakas ja abivalmis. See on igal pool nii. Aga noh, ühel hetkel hakkas see keep smiling natuke häirima küll. Aga see ei tulnud sellest, et mul oleks midagi naeratamise vastu. Lihtsalt natuke harjumatult pikalt olin enda jaoks seal ära.
Kui palju peab üldse Mikistanis tööd tegema, et oleks väikegi edulugu?
Publitsisti on vaja, kes tekitaks kogu aeg kumu, et sinust räägitakse, oleksid ajakirjades, saaksid telesse mängima jne. Selleks on vaja tervet meeskonda. Üksi seda ajada pole võimalik. Eestis küll, siin ei ole midagi teha: kõik tunnevad kõiki, ja kui su produkt on huvitav ja nähakse võimalust teenida, võetakse ühendust. Ameerika on aga nii suur, et igale poole ei jõua. Plaat, mille laulja oli varem teinud, hakkab alles praegu teatud kohtades inimesteni jõudma. Põhiline reklaam levib ju suust suhu. Kui artist tegeleks kõigega, poleks tal lavale minekuks enam energiat.
Ameeriklasele meeldib kantri, nii nagu eestlasele meeldib…
See on väga hea küsimus, mis eestlasele meeldib. Kantri ilmselt nii väga ei meeldi. Ei saa ka öelda, et ameeriklasele meeldib kantri. Kõik on killustunud, mõnele meeldib ka viis stiili. Mängid muusikat ja maa on nii suur, et sellest muusikast, mida sulle teha meedib, on võimalik end elus hoida. Siin mul seda võimalust ei ole.
Teil on plaat ka tulemas (intervjuu toimus kaks nädalat enne ilmumist − MN). Kuidas sealne stuudiotöökultuur tundub?
Niipalju kui ma Eesti stuudiotes olen käinud, siis vahe on suur. Kui rääkida konkreetsest stuudiost, siis produtsent Dave Cobb, kes tegi ka Rival Sonsiga plaadi, on väga musikaalne produtsent. Stuudios tehakse otsuseid hästi kiiresti — võetakse esimene asi, mis tundub hea, ja nii jäetaksegi. Isegi kui on vead sees, siis see on ebaoluline. Ma põhjendasin seda endale nii, et sel momendil, kui materjal on muusikutele värske ja huvitav ning nad kuulevad mingit ideed esimest korda ja proovivad kaasa mängida, sünnivad just kõige huvitavamad asjad. Sest inimese meeled on erksad. Ta kuulab väga-väga keskendunult, mis toimub, ja proovib sellele juurde mõelda. Mis juhtub siis, kui inimene teist-kolmandat korda mängib? Ta hakkab ennast kordama ja proovib täiuslikult taasesitada seda, mida ta esimene kord tegi. Aga tunnetus ja fiiling kaob ära. Selle kuuleb kohe välja, kui muusik mängib stuudios põlevate silmadega.
Mängisin ühte lõpusoolot peale − mängisin korra ja teise ja kolmanda, ja pärast kolmandat Dave ütles, et aitab, võtame esimese, sa tunned end liiga mugavalt. Just siis, kui ma tundsin, et nüüd võiks hakata mängima, oli tegelikult asi juba jama. Hakkasin liiga palju läbi mõtlema ja läks igavaks. Kui oled nurka surutud ja peab tulema, siis tihtipeale tulevad hoopis huvitavamad asjad.
Kas stuudiosse läksite valmis materjaliga?
Võib-olla kaks lugu võis olla enam-vähem valmis, olime neid mänginud. Paar kaverit tegime plaadile ka. Seadmine ja kirjutamine toimus sealsamas stuudios. See plaat on tehtud viie päevaga.
Mis su roll seal on, kui võrrelda seda Dramamama viimase plaadi tegemisega?
Dramamamas olen lisaks ka lugudekirjutaja, seal olen ainult kitarrist. Ma olen tihtipeale küsinud suuniseid, aga mulle öeldakse vastu, et tee, mida tahad. Mulle kui kitarristile on elu väga mugav, sest ma pole väga viisakas lugudekirjutaja. Kui midagi tuleb, siis tuleb. Mulle meeldib kitarri mängida, ja meeldib mängida nii, et kui kelleltki tuleb lugu ja see mulle meeldib, siis partii sünnib iseenesest.
