Loomulikult on see kurb raamat. Kuid see kurbus on omamoodi ning autor on osanud siia sisse pikkida ka huumorit. Igal meist on oma draama, millega iga päev toime tulla. Miks mitte heita pilk ka teistsugustesse eludesse? Kuigi see pole tõestisündinud lugu, läheb see paljudele hinge.

See ei ole lihtsalt väljamõeldud lugu, kuigi autor seda eriti toonitab. Minu meelest on see midagi palju enamat. Siin on nii filosoofiat, armastuslugu, teismeliste arglikku eneseotsimist ja -leidmist kui ka täiskasvanute püüdlusi, eneseohverdust ja abitust. Samas on see siiski ilukirjandus, mitte päriselu, samas üsnagi veenev ja kaasahaarav.

Kuigi see on niiöelda noortekas  ei ütleks ma, et see on puhtalt teismeliste lugu. See on lugu kõigile. Esmalt seetõttu et me ei tea kunagi ette, mis meiega võib juhtuda. Olenemata vanusest, soost või nahavärvist, meil kõigil on elus tagasilööke ja kannatusi.

Ma usun, et see võiks puudutada igaüht. Vähemalt mingil moel. See ei eelda, et oleksid varem kokku puutunud surmahaiguste või mingit liiki puuete ja erivajadustega.

Tegelased tunduvad nii reaalsed oma tunnete ja mõtetega, et see lausa paneb neile kaasa tundma. Keegi selline võiks ju elada ka sinu trepikojas? Sinu tänaval? Käia sinu klassis? Keegi sinu töökaaslastest, tuttavatest või sõpradest on ehk midagi sellist pidanud läbi elama? Peale selliseid lugusid saad järjekordselt aru, kui VEDANUD SINUL on, isegi kui sul on mustmiljon muud muret. See kõik ei tapa sind tõenäoliselt.

Ma väga soovitan lugeda seda lugu kõigil. John Green on suurepärane kirjanik, kes väärib tähelepanu ja tema raamatud on hästi kirjutatud. Kui sulle ei meeldi lugeda, mine kinno ja vaata selle raamatu põhjal äsja ilmunud filmi. See raamat pole veel kedagi külmaks jätnud ja loodan, et ka sind mitte.