Fakt on aga see, et mitte keegi ei saa teha sind õnnelikuks, muuta su elu ilusamaks - seda saab teha vaid näiliselt, mingiks perioodiks. Tegelikult peaks inimene enne suhtesse astumist leidma kõigepealt enda seest üles selle õnne ja rahuolu, mida keegi temalt ära võtta ei saa.

Inimesed, kes on pööraselt armukadedad, on kui inimeste ära kasutajad. Nad tahavad kogu aeg kellestki sõltuda, eeldada temalt ilusaid žeste ning olla seeläbi õnnelik. Nad tahavad kindlustada, et sellest meeletult kenast ja toredast inimesest keegi teine peale nende osa ei saa ning seepärast ärrituvad kallima vastassoost sõprade peale ning näitavad välja oma pahameelt, kui ei saa piisavalt tähelepanu.

Fakt on see, et igaüks muutub natukene teisest inimesest sõltuvaks, kui ta suhtes on. Mõned muutuvad liigagi. Noorena võis see olla mõlema jaoks ülimalt meeldiv kogemus, kui kumbki ei suutnud teineteiseta olla ja pidevalt saadeti sõnumeid, helistati ja taheti kahekesi olla. Sõbrad jäeti eemale ning nauditi aega kahekesi. Aga natuke vanemaks saades peaks see asi siiski muutuma. See ei ole ülim armastus, kui riputakse 24/7 teineteise kaelas, tahetakse kõike teise tegevuste kohta teada ning eeldatakse, et sinust piisab ja partnerile pole teisi vaja.

See ei ole hoolivus, kui sa oled megahea ja tore ning nõuad selle eest vastutasuks seda, et partner ainult sulle pühenduseks ning saadaks pikalt oma vastassoost pikaajalised sõbrad ning samuti unustaks sõpradega jalgpalliõhtud või sõbrannadega kohvitamised.

Üldiselt muutuvadki inimesed armukadedaks kahel põhjusel: nad ei saa piisavalt tähelepanu või on liiga sõltuvad. Ma arvan, et eriti just see teine põhjus. Mõni ütleks nüüd selle peale, et aga kui ollakse armunud, siis ilmselgelt ollakse sõltuvad, kuna on tunded ja tahetakse koos olla.

See on tore, aga hingamisruumi tuleb anda ning unistus sellest, et su silmarõõm on su omand, tuleb unustada. Kui sa oled suhtes näiteks inimesega, kes on meeletult populaarne ning omab palju vastassoost sõpru, siis on kindlasti palju negatiivseid emotsioone aeg-ajalt. Proovi sellest üle olla ning teadvusta endale, et sa lihtsalt mõtled üle. Kusjuures seda ülemõtlemist esineb väga tihti.

Tõelises armastuses ei ole armukadedust, sest armukadedus tuleneb sellest, et sa mitte ei armasta teist, vaid tahad teda piirata ja juhtida, et sul oleks hea olla ning kindlustada, et ta ikka sinuga jääb. Jah, räägitakse, et armukadedus on olemas õiges armastuses, sest kardetakse teist kaotada. See on vale jutt, sest tõelises armastuses ei kardeta teist kaotada, kuna mõlemad on õnnelikud, saavad elada vaba elu, ei käsi ega keela ning lihtsalt nauditakse teineteise seltskonda.