Jaanus Nõgisto leinab lahkunud sõpra Peeter Brambatit: mõneski mõttes oli minu teekaaslane Peeter minu alter ego!

Filmi- ja muusikaringkonnad leinavad — kunagise progressiivse rockansambli In Spe flöödimängija ja hinnatud režissöör Peeter Brambat on surnud. Peetri hea sõber, kolleeg ja bändikaaslane Jaanus Nõgisto on kurb ja segaduses ning Publiku pöördumisele vastuseks saadab endassevaatava ning väga mõtliku kirjatüki.

Raske sõnu kirja panna

“Jõllitan mitu tundi valget ja tühja arvutiekraani…,” alustab Nõgisto, andes mõista, et nn. tühi lõuend valmistab talle palju tuska, kuna iga lause tundub mõttetu ja naeruväärne. “Mingid sõnad, ükskõik, kui ilusasti nad ka järjestatud on, ei täida hinges parasjagu laiutavat tühjust ja lõputut, irratsionaalset kurbust,” kirjeldab ta.

“Viimaste aastate jooksul on inimesi, kelle kohta ma üldse julgeks öelda, et ta on minu sõber, jäänud üha vähemaks,” jätkab ta, lisades juurde, et eks paar tükki ikka veel on, aga ta ei julgevat küsida, kas nemad samamoodi arvavad. “See oleks vist eriti taktitundetu. Ja liiga suur risk. Mingi illusoorne tasakaal, mis koosneb jaburast enesehinnangust ja kujutletavast tegelikkusest, aitab nagu koos püsida. Mul on õnneks alati olnud armsaid teekaaslasi ja üks neist oli ka Peeter Brambat,” selgitab ta enda ja Peetri seost.

Ei sobinud kumbki nn. leninliku komsomoli ridadesse

Jaanuse mäletamist mööda töötas Peeter Eesti Televisioonis juba mitu aastat enne seda, kui Nõgistot ennast sinna pärast ülikooli lõpetamist suunati. Ja kui 80-ndate alguses sai Nõgistost noortesaadete toimetuse režissöör, meelitas ta endaga kaasa ka oma sõbra, kellest sai mitmeks aastaks tema assistent. “Me moodustasime atraktiivse ja dünaamilise duo. Sel ajal puudus minul igasugune takti-, au- ja sündsusetunne ja ma lõin jalaga nii kinni kui lahti — aga siiski pigem kinni — kõikvõimalikke tolleaegse telemaailma uksi. Peeter oli korralik inimene ja klaaris tihtilugu diplomaatiliselt minu tekitatud olustikulist jama,” meenutab Nõgisto.

“Meie mõlema kaitseingel oli toimetaja Mariina Mälk, kes naiseliku kavalusega meid tsiviliseeris ja suunas. Noortesaadete muusikaprojektid nagu „Kaks takti ette“, „Multimeedium“, „Kitarrikool“ ja „Uperpallid“ olid meie otsene töötulemus. Paari aasta pärast avastati, et Peeter ja mina ei kuulu nn. leninliku komsomoli ridadesse ja loomulikult vallandati meid päevapealt. Õnneks oli muusikasaadete toimetusel parasjagu vaja tööd oskavaid tegijaid ja nii me sinna aristokraatlikku seltskonda sattusimegi. “ERSO Stuudiotund”, “Kontserdistuudio”, “Kitarrimängud” ja muud kõikvõimalikud rockmuusikaga flirtivad projektid said meile inspireerivaks väljakutseks,” kirjeldab ta.

Nõka ja Bramps: kaaslased nii televisioonis kui muusikas

“Mõneski mõttes on minu teekaaslane Peeter olnud nagu minu alter ego. Kõike seda, mida mina ei suutnud isegi teeselda või simuleerida, kehastas tema iseenesestmõistetava orgaanilisusega. Ta oli parim osa minu noorpõlveunelmaist ja ajast, kui maailm oli veel noor ja täis võimalusi,” avaldab Nõgisto. Ta lisab ka, et seltskonnas hüüti lahkunud sõpra Brampsiks, mis andis talle ka erilise privileegi seoses Nõgisto enda hüüdnimega, milleks on Nõka. “Ta oli üks väheseid, kellel lubasin ka end karistamatult „nõkatada“. Ma jälestan hüüdnimesid, eriti kui neid tarvitavad suvalised “joped”.”

Lisaks tööle sidus sõpru ka muusika — Nõgisto ja Brambat mängisid aastaid ansamblis In Spe, kus Peetri pilliks oli flööt ja Jaanusel kitarr. Koos tehti Nõgisto sõnul selle bändi ajaloo kõige erinevamates formatsioonides nii tõsimeelseid kui ka eriti jaburaid projekte — “Sümfooniast seitsmele esitajale” kuni “Rohelise Muna” ja Schuberti vägivaldsete tõlgendusteni. Ilusad ajad!

Puhka rahus, Bramps!