Mida arvata skandaalist, mis huvitab meediakajastuste kommentaaride mahtu jälgides iga Eesti inimest? Alustan teoloogide omavahelise naljalooga. Jeesus ütles, et kes on patuta, visaku abielurikkumiselt tabatud naise pihta esimene kivi. Järsku tuleb suure tuhinaga kivi, mis tabab naist täpset otsaette. Naine kukub silmapilkselt surnuna maha. Jeesus keerab selja ja ütleb: “Ema, ma ju ütlesin sulle, ära sega ennast sellesse asjasse!”

Õigupoolest ei ole üldse oluline, mis sellel ööl juhtus. Väike ulakus, joviaalsus jms on tavalised enamikule, eriti napsitanuna. Ameeriklased tahtsid Bill Clintoni risti lüüa, aga tegid ise sama. Ja need, kes ei teinud, olid võibolla kurjad, et oleks tahtnud ka, aga polnud võimalust.

See, et inimestele meeldib rohkem inimesi kui üks, on samuti paratamatu. Kui kooseluseadust vastu võeti, oli ka arvamusi, et miks ei võiks seadustada ka mitme abikaasa pidamist? Need, kellel on olnud rohkem kaaslasi kui üks, on sarimonogaamid. Ning sarimonogaamia ongi tänapäeval peamine kooseluvorm. Saripolügaamiat me siiski veel ei salli.

Mõista või hukka mõista?
Ükskõik, kas olen kuulanud ära kaks eriarvamusel abikaasat või vihast ärikonkurenti, on mõlemal oma tõde, mida võib uskuda siiralt ja täielikult. Tülid, lahkarvamused, skandaalidki on sisse kodeeritud igasse suhtesse. Me ju armastame enamasti üle kõige iseennast ja siis alles kõik teisi. Seda õpetab ka Piibel: muidu ei saagi teisi armastada, kui sa ennast ei armasta.

Kõik, mis juhtus või juhtumata jäi, on presidendi ja tema abikaasa omavaheline asi. Ma ei usu, et on olemas ükski paar, kes on koos elanud pikalt ja pole kordagi tülitsenud, üksteist välja vihastanud, kuu peale saatnud, lubanud kohe lahutada vms. Üle poolte viivad ähvardused ellu ja lahutavad.

Enamasti on nii, et kestlikus pikaajalises suhtes püsivad need paarid, kes suudavad oma tülid ja probleemid ära lahendada. See, mida teised sellest arvavad, ei loe mitte midagi.

Mina usun, et meil on mõistlik esiperekond. Ja rangel omavahel öeldes: enamus selliseid skandaale ei ole nii tõsised ja kohutavad, kui need paistavad. Kõik Eesti inimesed ju saavad aru: me pole ei Jeesused ega ka Jeesuse emad. Armastust on vaja: naise ja mehe vastu, aga ka ligimese vastu. Halastada tuleb ka, siis halastatakse ka meile.