Lugejate lõbusad koolilood — enam kunagi pole mul tahtmist olnud täpselt samasuguste asjade järele, mis teistel on
Merikese lugu:
Olin umbes kuuendas klassis, kui hakkasin juukseid värvima. See oli 90' algusaastatel. Kuna tol ajal ei olnud erilist värvide valikut ning tihti polnud üldse midagi saada, siis tuli hakkama saada koduste, käepäraste vahenditega. Pealegi koolilapsena kulus mu taskuraha limonaadi ning jäätise peale ja juuksevärvi jaoks raha ei jätkunud. Nii ma siis värvisin oma pead kaaliumpermanganaadiga ning templivärvidega. Ja ma tegin seda üsna tihti, sest need ju kulusid kiiresti pesus maha. Ühel hommikul, kui oma templivärvilillade kiharatega, mööda õpetajate koridori, enda klassi sammusin, kuulsin selja taga vaikset, imestunud, arutlust minu juuste teemal. Arutlejateks olid kaks, minule täiesti tundmatut, esimese klassi poissi, kelledest üks siis tasakesi teisele ütles: "Vaata mis värvi ta juuksed nüüd on?! Eelmine nädal olid ju alles punased". See seik on siiani meeles, sest see kõlas mu jaoks kummaliselt, et esimese klassi lapsed, sealjuures veel POISID, selliseid asju märkavad. Õnneks mu enda tütardest nii edevaid ja tähelepanujanuseid inimesi kasvanud pole, et nad end klounideks oleksid tahtnud teha.
Pireti lugu:
Esimeses klassis käisid meil kõik õpilased koolis ranitsaga. Enamusel oli see tugevast papist, pruun, ümara lakaga. Minule aga osteti punakast kunstnahast kahe pandlaga pehme ranits. Kohe, kui nägin, et mu ranits erineb teiste omadest, soovisin ise ka sellist papist karpi endale selga saada. Vanemad ei võtnud mu tahtmist üldse kuulda ja nii ma siis oma punakaga edasi käisin.
Tuli talv ja koolimaja tagatrepp, mida ei kasutatud, muutus korralikuks liumäeks. Peale tunde lasid poisid sealt ranitsatel istudes liugu. Algul ma ainult vaatasin pealt, aga siis tekkis väärt idee, et liugu lastes saaksin oma ranitsa põhjalikult ära kulutada ning vanemad peavad ostma mulle samasuguse ranitsa asemele, nagu teistel on. Valisin liulaskmiseks just selle trepipoole, kus astmed jääst välja ulatusid ja seega paremini kulutasid. Mõne aja pärast näitasin kodus, et mu ranitsa seljapoolne külg on üsnagi värvist ära. Ema hakkas kohe uurima, kuidas see nii kiiresti kulus. Pakkusin, et süüdi võis olla kasukas, mille karvad värvi maha nühkisid. Ema näis mu juttu peaaegu uskuvat, kuigi kasuka selg oli endiselt täiesti valge. Isa aga nii kergesti juba õnge ei läinud. Ta ütles ainult: „Mida kulunum, seda väärikam" ning tegi mulle silma. Kui meie isa juba midagi ütles, siis seda tuli uskuda. Ta rääkis küll vähe, aga oskas meid alati õpetada või õigemini õpingutes järje peale aidata. Tark ja õiglane.
Nii ma siis käisin oma teistest erineva ranitsaga edasi. Ka teise klassi minnes ei peetud vajalikuks mulle uut ranitsat osta. Kodus tehti sellele väike remont ja õmbluste tugevdus ning käis jälle. Enne kolmandat klassi aga vajasin kindlalt uut koolikotti. Olin juba suur tüdruk ja ranitsaga ei sobinud enam kooli minna. Ema küsis, et missugust koolikotti siis teised klassikaaslased kannavad, ostame samasuguse. Kogenud kooliõpilasena ütlesin, et mitte mingil juhul ei osta teistega ühesugust. Nii saingi üleõla sinipunase ruudulise nahkrihmaga ja lukustatava taskuga koti. Kui kooli läksin, siis küsisid kõik, kust ma sellise sain. Nad oleksid samasugust tahtnud, aga ma ei teadnud isegi, kust ema selle hankis. Käisin selle kotiga mitu aastat.
Enam kunagi pole mul tahtmist olnud täpselt samasuguste asjade järele, mis teistel on. Erinevus rikastab.
Reeda lood aastast 1966:
Olime juba mitu päeva I klassi tublid koolijütsid olnud. Äkitselt keset koolitundi tõusis üks klassiõdedest ärritunult püsti ja teatas kõva häälega: "Mulle siin üldse ei meeldi! Lõuna-ajal magada ei saa, mängida ei lubata. Mina tahan lasteaeda tagasi!"
Kõik ehmusid. Mina ei saanud üldse aru, sest lasteaed oli minu jaoks tundmatu maailm, maal ju lasteaeda ei olnud. Armas õpetaja selgitas, et nüüd tuleb ikka kooliga harjuda ja tund läks edasi.
Lugeda ega kirjutada ma kooli minnes veel ei osanud. I klassi minnes olin ikka jube tume kuju. Olingi saanud oma esimese kahe. Ema olevat küsinud, et kuidas siis nii? Mina olevat vastanud küsimusele küsimusega: "Aga mis vehe on sellel, kas hindeks on kaks või viis?" Loogiline, kui laps veel numbreid ei tunne hästi. Ja ema isegi ei pahandanud ja mis sellise põhjenduse peale ikka öelda.
Pireti lugu:
Esimeses klassis tuli koolis käia umbes 1,5 km kaugusel vanas mõisas. Sinna sai minna ja tagasi tulla kolme teed pidi. Kaks neist olid täiesti lubatud ja isegi soovitatud, aga kolmas, mis kulges mööda jõe äärt, kategooriliselt keelatud. Loomulikult kasutasime koolist tulles just seda viimast. Kord, kui maa hakkas juba külmetama ja jõelegi oli tekkinud jääkirme, ütles mulle üks klassivend, et mina ei julgevat jää peale minna. Muidugi ei võinud ma lasta ennast argpüksiks pidada. Võtsin ranitsa seljast ja astusin julgelt jõejääle ning olin kohe ka sulpsti kaenlaalusteni vees. Seljas oli mul Ungari lambanahast valge kasukas, mis ei lasknud mind voolul jää alla tõmmata. Klassivend oli minust palju suuremat kasvu ja ilmselt ka küllaltki tugev. Ta tõmbas mu imekiiresti veest välja ja oli ise väga ehmunud. Kuivaks jäid ainult käed ja peanupp. Külm mul üldse ei hakanud, pigem muutusid märjad riided hoopis keha vastas soojaks. Läksime rõõmsalt lobisedes kodu poole. Õpetaja oli soovitanud raamatukogust ühe lauluraamatu võtta ja seadsimegi siis sammud raamatukogu poole. Saime oma raamatud kätte ning läksime koju. Kodus panin riided kuivama, teised selga ja läksin ise õue mängima.
Ema tuli natukese aja pärast koju lõunale, vaatas mind imeliku näoga uurivalt ja küsis, kas ma käisin raamatukogus. Ütlesin, et käisin. Siis rääkis ema, et raamatukogutädi oli talle helistanud ja öelnud, et minust oli raamatukogu põrandale suur veeloik jäänud ja üldse olin ma väga vettinud mulje jätnud. Kuna teadsin, missugune pabistaja mu ema on, siis ütlesin ainult, et hullasime sulalumes, kasukas, saapad ja karupüksid said märjaks ning riputasin need kööki kuivama. Ema oli selle selgitusega täiesti rahul. Ma pole siiani talle tunnistanud, mis tegelikult juhtus.
Järgmisel päeval tulime jälle jõe äärt mööda koolist koju. Juba enne jõe kaldale jõudmist ütles mulle sama klassivend:" Vaata, et sa enam mitte kunagi õrna jää peale ei lähe!" Ega ma ei läinudki, ma ei ole enam kunagi sellise jää peale läinud, kus vesi all on. Parem, kui teised ka ei läheks. Külmas vees ennast märjaks kasta aga tasub küll, sest see karastab tervist. Kindel, mis kindel. Olen päris tädi juba, aga külmetushaigustest ei tea ma midagi.
Pireti lugu:
Käisin viiendas klassis. Õppetöö oli koolis kahes vahetuses. Vend ja õde, kes olid minust vanemad, käisid hommikuses vahetuses ja mina õhtuses. Ühel oktoobrikuu väga vihmasel päeval tõmbasin ruttu mantli selga, kummikud jalga, viskasin koolikoti üle õla ja lidusin koolimaja poole, et mitte hiljaks jääda. Jõudsin viimasel minutil enne kella kohale, panin riided ruttu garderoobi, vahetusjalatsid jalga ja tormasin klassi. Jõudsin täpselt enne õpetajat. Koolitunnid kestsid kella kuueni ja pärast seda oli veel rahvatantsu trenn.
Kui garderoobi jõudsin, siis avastasin, et keegi oli ühe minu kummiku enda oma asemel jalga pannud ja mul oleks tulnud nende erinevast paarist ja erineva suurusega kummikutega koju minna. Sain väga vihaseks. Mõtlesin, et on ikka jobu, ei võinud siis vaadata, mida jalga topib. Kättemaksutuhinas võtsin võõra kummiku ja viskasin selle suure hooga jalatsiriiulite alt, viuhti, teise garderoobi otsa. Ise mõtlesin, et las otsib ennast lolliks, siis teab, et ei topi enam teiste kummikuid jalga.
Kõmpisin nahktallaga võimlemissussides, mida tollel ajal vahetusjalatsitena kasutati, läbi märja metsatuka kodu poole. Jalad lirtsusid ja külmetasid, aga viha oli nii suur, et ma kannatasin kõik välja. Kui kodus uksest sisse marssisin, sai ema kohe aru, et nüüd on midagi juhtunud. Rääkisin talle kogu loo ära ja ütlesin, et las „kummikuvaras"otsib oma kummikut. Jätku endale igavesti meelde, et teiste asju ei võeta ka kogemata mitte. Minu jutu peale hakkas ema nii naerma, et ma arvasin teda naerust lõhkevat. Kui ta lõpuks rääkida sai, siis ütles mulle, et mu vanem õde oli veelgi vihasem olnud, kui avastas, et olin kooli minnes ühe enda ja ühe tema kummiku jalga toppinud. Kodus esikus oli täpselt samasugune kummikupaar nagu kooli garderoobis.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui koolimajja tagasi minna ja kes teab, kuhu visatud kummik üles otsida. Mul on siiamaani selge, et enne, kui teisi süüdistama hakata, tuleb asja väga põhjalikult uurida ja mõelda, kas viga mitte endas ei peitu.
