Aigi Vahing seljatas 20 aastat kestnud buliimia: söömissõltuvus ei juhi enam minu elu!
Poole oma elust on Aigi Vahing elanud buliimiaga. Nüüd seda enam ei ole. Endine näitleja võttis sõltuvusest vabanemise oma suurimaks eesmärgiks ja tegi seda tööd suure pühendumisega. Teadveloleku kasutus oli see, mis lõpliku lahenduse tõi. Kuidas, sellest rääkis ta ajakirja Psühholoogia Sinule peatoimetajale Kaire Talvistele.
Toome Sinuni katkendi üliavameelsest intervjuust:
Kohtudes ei tunne ma endist telesaatejuhti ja näitlejat Aigi Vahingut kohe äragi. Meedias on teda pandud paari sõnaga glamuur. Teadagi jäid tema pikad blondid juuksed USA-sse, ent tema lihtne välimus üllatab siiski. See on teine äärmus: ei meiki, ei juuksevärvi, ei edevaid rõivaid. Ainus ehe, mis silma paistab, on käe ümber seotud tagasihoidlikud paelad. Silmad selged, kohaolevad ja säravad. Ilmselgelt rohkem siin ja praegu ning elus kui aastatel, mil ta otsis õnne ja kuulsust USA-st.
Aigit kannustas Ameerikasse minema kuulsusejanu, tuntuse- ja tunnustuseiha, mis sai tulla vaid ületöötamise, enesepiitsutamise ja tohutu nõudlikkuse tõttu enda vastu. Teda aastaid piinanud buliimia kõrvale hiilisid veel teisedki sõltuvused: ületöötamine ja lähedussuhted. „Mitte just kõige vägivallatum viis elada,“ ütleb ta nüüd ise sellele ajale mõeldes. Ja just siis, kui nähtud vaev hakkas juba vilja kandma – Aigi sai jala filmitööstuse ukse vahele, tema ees hakkasid avanema võimalused, mida ta otsima läks –, pöördus ta tagasi Eestisse. Näitlejakarjäär ei olnudki see, mida ta vajas.
USA-s sai ta buliimia kontrolli alla, ent veel mõne aasta eest oli ta kindel, et täielikult sellest haigusest vabaneda polegi võimalik. Ja nüüd ütleb ta nii: „Minu jaoks on see läbitud teema, olen buliimiast täielikult vabanenud.“ Aigi elab praegu lihtsamast lihtsamat elu kohas, kus ta selle lahenduseni jõudis – Rae vallas Lilleorus. Seal töötab ta kommunikatsioonijuhina.
20 aastat buliimiaga. Päris pikk aeg ühe inimese elus. Kas sul pole tunnet, et oled oma elu raisanud?
Sellised tugevad mustrid on sageli pea terve elu pikkused. Selles pole midagi ebatavalist. Kui osa inimese elust on elatud teadvusetult, võib sellele tõesti vaadata nii, nagu sa ütlesid. Aga mis teha? Kas koolis käimine on raisatud aeg? Ma näen, et elu on õppimine. Mõned asjad omandame kiiremini, mõne lahenduseni jõuame aeglasemalt. Ma isiklikult ei tunne, et minu elus oleks perioode, mida ma oleks raisanud.
Suures harjumusmustris olles on endal sageli seda väga raske märgata, sest see on muutunud elu osaks. Et enamus inimesi kasutab midagi, mis pole kas tervisele või suhetele hea, tundub täitsa tavaline, et sul on vildakas iseloomujoon, mis väljendub teatava käitumisena. Muutumine algab siis, kui sa selle praktiliselt avastad.
Kõlab lihtsalt, et oled teadlik ja siis algab muutumine. Tegelikult on ju raske muuta neid asju, isegi kui leiad üles selle mustri, mis on nii sügav, kui oli sinu oma.
Nii tõesti ongi, et lihtsalt teadmisest jääb väheks. Sellise harjumuse väljakujunemiseks oldakse ju panustanud palju ja kaua tööd, higi ja vaeva. Minu emal on näiteks aiamaa, mida ta on 30 aastat hooldanud – see kannab vilja, on väga heas korras suurepärane koht, kus aega veeta. Samamoodi võib panna mitukümmend aastat kõige kõrvalt – pere ja töö kõrvalt – aega, auru ja ressurssi mingi halva harjumuse välja kujundamisele seda korrates ja seegi kannab vilja.
Mõnel juhul võib mustri avastamise ja sellest tõelise vabanemise soovi vahele jääda pikki aastaid, sest vahel inimesed pealtnäha tahavad vabaneda, aga tegelikult täidab harjumus nende elus mingeid rolle, millest nad ei ole teadvel. Nad pole võimelised sõltuvusest vabanema, sest see kompenseerib midagi. Mõnikord tuleb enne mitmest asjast ja lisa-nüansist teadvele tulla, neist vabaneda ja alles siis tekib tõeline valmidus ja soov sõltuvusest lahti lasta.
Aigi Vahingu täispikka intervjuud saad lugeda Psühholoogia Sinule septembrinumbrist.
