Kust saavad hiinlased oma suveniirid?

Mul on ikka veel raske uskuda, et olen jõudnud siia, Euroopa südamesse. Nädala alguses istusin kuskil Eestis liivakasti serva peal ja sõin õuna ning nüüd nädala lõpus kirjutan seda blogipostitust kaunist Mecheleni linnas kirikukellade helide saatel ja kirun hapukoore puudumist. Toorjuust ja paks "jogurt" peavad praegu asja ära ajama. Äge, jah.

Kuna ma olen sellises 5-6korruselises majas ning inimestega rääkides tuli välja, et meid, Erasmuse tudengeid, on siin päris paras ports, siis kõndisin ringi ja koputasin ustele ja tutvusin oma naabritega. Üks vene tüdruk on kohe minu kõrval, neli norralast teisel korrusel, soomlased esimesel ja hiinlased null korrusel. Nagu aru saada, siis belglased loevad korruseid alates nullist mitte ühest. Kelder on -1 korrus.

Sama kolmapäeva õhtul tšillisin hiinlaste juures. Õppisime eesti keelt, kuulasime "Sinu häält", mängisin ukulelet ja sõime nuudleid. Ukulelega ma ei nuputanudki välja, kus noodid täpselt asetsevad - ikka täitsa erinev kitarrist, kuid kõrva järgi jammida sai ikka.

Nuudlid olid ikka korralikult vürtsised, igasuguste seente ja aedviljadega. Ahjaa, sain nende käest lõpuks ära küsida ühe küsimuse, mis on mul hulk aeg kuklas olnud: "Kui hiinlased lähevad Ameerikasse turistidena, mida nad suveniirideks ostavad? Enamik kaupa seal on ju Hiinas tehtud." Vastus oli, et nad üritavad meeleheitlikult leida kaupa, mis on kindlasti Ameerikas tehtud. Kohati pidi see päris keeruline olema.

Neljapäeval ja reedel sai väljas käidud. Kuigi Thomas More on suhteliselt suur ülikool ning võiks arvata, et linna väiksus ja kohutav suur hulk baare teeb kokku midagi Tartu sarnast, siis tegelikult on olukord ikka väga rahulik. Tavaliselt saadakse kokku kuskil kohvikus umbes kella seitsme ajal, juuakse ainult õlut, räägitakse-naerdakse, võib-olla vahetatakse asukoht mõne muu kohviku-baari vastu ja siis minnakse umbes keskööl koju.

Ööklubisid Mechelenis pole, vaid mõned DJ-ga kohvikud. Tantsimise jaoks tuleb Brüsselisse sõita (~15min rongiga). Nii et jah, mina, soomlased ja hispaanlased olime suhteliselt üllatunud sellisest õhtukorraldusest, kuid ausalt öelda on päris mõnus niimoodi. Ei mingit laaberdamist tänavatel, noored-vanad läbisegi nautimas head atmosfääri ja viimaseid päiksekiiri.Võtsime kolmandiku kohvikust enda alla (Foto Dain M. Muru)

Ajaloo lühikokkuvõte
Reedel oli giidiga ringkäik Mechelenis. Lühikokkuvõtte ajaloost: palju kuningaid, palju sõdu, palju sobitatud abielusid ja murtud südameid ning kuna vesi oli tollel ajal ohtlik, siis oli (on) ohutum õlut juua.

Laupäeval sõitsime Bruges linna. Kogu see rongisüsteem on suhteliselt loogiline, kuid kõige raskem on aru saada, millal maha minna või noh, millal mitte maha minna. Näiteks tuli välja, et rong peatus Brüsselis 3 korda (pidime seal ronge vahetama). Vaid kohalike käest küsides ja turisti kutsikasilmad pähe tehes oskasime õiges kohas maha minna. Elektroonilised tablood on ainult uuemates rongides, vanades pead aknast välja jõllitama, et tabada peatuse nimesilti.Mechelen-Bruges, 1,5h rongiga

Igatahes, pidime Bruges rongijaamas giidi ja teiste üliõpilastega kokku saama. Kõik läheb hästi, kamp on koos, keda ainult pole on giid. Järgmisel hetkel hakkavad hispaanlased linna suunas liikuma, osad erasmuslased jäävad rongijaama ootama, osad lähevad süüa ostma ning lõpptulemusena jäin mina, kolm hiinlast ja ungarlane alles :D.

Mis seal siis ikka, kaart oli ju olemas, trippisime siis ise viiekesi ringis ning täitsa äge oli isegi. Nägime palju tähtsaid hooneid, flaami rahvatantsijaid, väikest tänavaooperit, maitsesime kohalikke toite jms.
Neli tundi möllasime ringi, magasime tuuleveski all ning siis tulime koju. Pildid on paremad kui tuhat sõna.

Vot nii. Sai ikka möllatud täiega. Inimesed on siin niivõrd avatud ja sõbralikud, need kaks väikelinna on imeilusad ja rahulikud ning suudsin sellel nädalal leida isegi soodsa supermarketi. Kohe kindlasti oli üks parimatest otsustest siia tulla.