"Füüsiliseks asi enamasti õnneks küll ei läinud, aga pidevat vaimset alandamist ja mõnitamist taluda on vahest hullemgi," nendib Erki-Andres, kes on oma mälust selle välja visanud, mida ta täpselt öeldi. "Ilmselt oli neil vaja kellegi peal oma komplekse välja elada," pakub ta põhjust ja lisab, et talle osutusid päästerõngasteks fotograafia ja muusika, mis võimaldasid leida kooliväliseid sõpru.

"Huvitaval kombel ei pidanud ülejäänud inimesed vajalikuks mind päevast päeva mõnitada," muigab Erki-Andres. "Tunnen, et need kümme aastat põrgupiina võinuks olemata olla."

Täispikka artiklit loe Õhtulehest

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena