Söömise ajal räägitakse telefoniga, vastatakse meilidele ja vaadatakse telekat…Ei nauita toidu maitset, ei teadvustata võib-olla endale isegi seda, miks süüakse ja mida süüakse. Lihtsalt topitakse midagi ajaviiteks suhu ja elatakse edasi.

Kutsutakse sõbrad külla ning vaadatakse telekat. Paar sõna muidugi aetakse juttu ka, aga siiski…“Simpsonites” on täna huvitav osa ning seda ei saa ju vaatamata jätta. Oi, oota korra, vaata, mida Homer teeb! Jutt katkeb ja teler on seltskonna vaikima pannud.

Kõige kurvem on veel see, et ei osata hinnata reaalset suhtlust ning istutakse ka reaalselt suheldes poole kohaga telefonis Facebooki chatis ning kuulatakse vahepeal, mida teine räägib ka. Ausalt, ma pole ka selle kohapealt puhas — lihtsalt satub see telefon ju kätte.

Aga nii hea on see, et vahel saab nautida sellist asja, et saab lihtsalt istuda ja ajada inimesega silmas silma juttu, telefonid hääletul. MItte midagi ei saa häirida, mitte miski ei saa vestlust katkestada. Sa lihtsalt reaalselt keskendud teisele, tema sulle ja seda saab pidada reaalselt suhtlemiseks. Selles on kvalikteet.

See on positiivne, et inimesed suudavad teha mitut asja korraga. Kes ei suudaks? Aga ma arvan, et meie kõigi elu muutuks palju kui me teeksime ühte asja korraga.

Kui ma pean kuskile jalutama — poodi, kooli, bussipeatusesse, siis ma ei räägi telefoniga, vaid jalutan rahulikult. Vaatan, mis ümberringi toimub ning panen tähele seda, mis mu ümber on. Tunnetan, kuidas vahepeal kõnnin aeglasemalt ja vahel kiiremalt. Jälgin mõtteid, mis pähe tulevad ja püüan neid ära saata, sest mõtetega kaasa minnes on hetkes elamisest asi kaugel. See tunne on meeletu.

Multifunktsionaalsust on vahepeal loomulikult vaja, kuid vahelduseks võiks proovida ühele asjale keskendumist. Tegeledagi 100% ainult ühe asjaga. Kui sa suhtled, keskendu täielikult teisele inimesele. Kui sa oled koos oma kõige kallima inimesega, siis naudi iga hetke, ole täielikult kohal, ära otsi midagi, mida pole, vaid koge seda, mis on. Leia kõiges kvaliteet ning tee kõike täiega!