GHANA-BLOGI: Medõde Rita Vartiainen annab ülevaate Kongo küla kliinikust: vahenditest ise on suur osa meie standardite järgi prügikasti minev kraam
Hommikul asusin 3 kotitäie sidemete, plaastrite ja muude abivahenditega Ayamfooya erakliiniku poole teele. Raske nii väga polnudki, aga varahommikune päike lõõskas juba täiel rindel ja tõmbas otsaesise 5 minutiga higist märjaks. Umbes 1,5 km on teglikult mõnus maa jalutada ja olen isegi rahul, et elan haiglast natuke eemal ning saan enne ja pärast tööpäeva külale pilgu peale visata.
Juba esimesel hommikul joostakse mulle järele pakkudes abi kottide kandmisel, keeldun viisakalt. Aga jutukaaslasest ära ei ütle. Viimane on üks külatee võludest. Vaevalt poolepeal peatub mu kõrval mootorratas. Meenub eelmisel päeval haigla laboratooriumis nähtud mees ja võtan pakutud küüdi vastu. Vinnan 3 kotti meie vahele ning sõit jätkub.
Algab minu esimene päev Ayamfooya haiglas. Eile leppisime kliiniku omaniku Thomas Morega kokku, et käin esimeste päevade jooksul läbi kõik osakonnad (ruumid), tutvun tööga, kohalike tavade ja vahenditega, löön võimalusel kaasa ja seejärel vaatame edasi. Vahepeal tahan käia ka haridusametis arutamaks koolide võimalusi ja soove tervisealaste koolituste suhtes.
Alustame haavade sidumise ja süstimise ruumidest. Kliinik on ehitatud suhteliselt sopiliseks. Palju on erinevaid hooneid, väikeseid ruume, nurgataguseid ja vahekäike. Patsiente on palju ja hommikuses vahetuses vastuvõtvaid arste 2-3. Abi saamise retk kujuneb umbes järgmiseks. Tuled kohale ja ootad järjekorras, et oma tervisekindlustuse kaart registreerida ja patsiendi mapp võtta. Liigud teise järjekorda, kus meditsiiniõde mõõdab vererõhku, temperatuuri, vajadusel kaalu jne. Sealt liigud arsti enda vastuvõtu järjekorda. Olenevalt viimase määramisest lähed edasi kas süsti saajate järjekorda, haava sidumist soovivate järjekorda, laboratooriumi järjekorda või haiglasse sisse. Laboratooriumist lähed uuesti ootama järjekorda kust saab arsti juurde.
Ilmselt nii töötajate kui ka vahendite vähesuse tõttu või puudumisel muutuvad järjekorrad kergesti mitmetunnilisteks (meenub natuke meie mitte just nii väga ammune Nõukogude aeg). Ilmselt, vahendite vähesuse tõttu, pole mitte kahte ruumi kus saaks nii süste teha kui ka haavu siduda vaid on ühte sorti protseduurile vaid 1 tuba. Kahe jaoks vahendeid lahti võtta oleks ilmselge raiskamine. See põhjustab, aga selle, et kahte sarnase murega patsienti korraga teenindada ei saa. Ja järjekord muudkui kasvab.
Vahenditest ise on suur osa meie standardite järgi prügikasti minev kraam. Nii kurb kui see ka pole. Positiivne on see, et nõelad ja süstlad on siiski ühekordsed. Kasutatud nõelad kogutakse ise tehtud väikese auguga pappkasti ja maetakse hiljem kusagile maa alla. Toa nurgas seisab kuumaõhu sterilisaator, mille kõrval on elektrikatkestuse puhuks gaasiballooniga pliit ja potid instrumentide keetmiseks. Enne esimese süsti tegemist otsin pilguga puhastusvahendit. Õde viitab kausis olevate vatitükikeste poole. Võtan ühe süsti koha puhastamiseks. Kõva pingutuse puhul võis ette kujutada, et oli jah natuke märg, aga jätsin selle arvamuse enda teada. Võib olla mu pilk siiski reetis mind sest mõne aja pärast tuli õde nagu muuseas desinfitseerimisvahendiga ja kallas seda juurde. Eelmainitud intsident pole aga mitte põhjustatud töötajate teadmatusest või hoolimatusest vaid lihtlabasest rahapuudusest. Vahendit on lihtsalt liiga vähe ja raha ostmiseks alati ei piisa. Veel vähem jagub seda kõikide töötajate käte desinfitseerimiseks. Kliiniku keskel on suur tünn vee ja seebiga, kus käivad nii patsiendid kui töötajad oma käsi pesemas. Ka haava-ruumi kõrval on kraanikauss, aga see on katki.
Pool päevast istun arsti vastuvõturuumis. Arst ise läks küll lähimasse linna Bolgatangasse, aga tema ülesandeid jätkab vägagi edukalt kohalik meditsiiniõde.
Naine, 60a, malaaria proov positiivne, vere hemoglobiin (Hb) 7,2. Hemoglobiini märgitakse siin meie täiskohalise arvu asemel komaga. Näiteks kui Eestis naisterahva keskmine Hb peaks olema 120 g/l, siis siin on see 12,0 g/dl – saab ravimid, hematogeeni toidulisandina ja läheb koju.
Mees, 56a, kõhutüüfus positiivne – kirjutatakse antibiootikumid ja läheb koju
Tüdruk, 17a, kõhutüüfus positiivne – saab antibiootikumid ja läheb koju
Poiss, 3a, malaaria positiivne, Hb 8,0- võetakse haiglasse sisse
Niimoodi jätkub kogu päev. Tundub nagu pool küla põeks malaariat ja ülejäänud kõhutüüfust. Vahepeale satub üks mees mao- või kaksteistsõrmikuhaavandi kahtlusega ja üks võimaliku rasedusega naisterahvas.
Kahjuks nägin esimesel päeval ka kuidas suri 19 aastane tütarlaps. Tema seisund oli haiglasse jõudes juba nii vilets, et nendes tingimustes polnudki päästmiseks mingit võimalust. Dr Thomasi sõnul ongi suureks probleemiks just see, et inimesed ootavad kodus ise traditsiooniliste meetoditega ravides viimase hetkeni, tulles haiglasse liiga hilja, siis kui teha ei saa enam midagi. Surnud tütarlapsel oli suure tõenäosusega kõhutüüfus.
Doktori laualt leidsin raamatu: „Standard treatment guidelines“ Väljaandjaks Republic of Ghana, Ministry of Health. Hakkasin sirvima ja leidsin sealt enamlevinud haiguste sümptomite kirjeldused ning täpsed instruktsioonid raviks. Tahtsin tegelikult otsida üles Ghana worms lehekülge, aga seda kahjuks polnud. Trükis algas leheküljega 13, kulgedes normaalselt 63-ni. Siis tuli lk 124, 125, siis jätkusid taas 64, 65.... kuni 124 ja 125-ni. Seejärel tulid lehed numbritega 191, 192, siis hüpati lk 225 peale ja sealt jälle tagasi 193 peale. Ning nii vahelduva eduga kogu raamat. Hoolimata sellest, et lk 124 oli isegi mitu korda, siis 126-191 puudusid täiesti ja pidin oma infost selleks hetkeks ilma jääma.
Pärastlõunal koju jalutades tuli mulle seltsiks haigla hoovil apelsine müüv neiu. Laps traditsiooniliselt rätikuga seljas ja apelsinilaadung pealael. Õpetas mulle kohalikku keelt ja lubas ka tulevikus minuga koduteed jagada. Kui ostsin turu pealt 10 veekotti pakkus ta end lahkelt kandjaks. Keeldusin taaskord. Mitte ei suutnud ette kujutada teda laps seljas ja apelsinid pealael minu vett tarimas ja mind kaks kätt taskus jalutades temaga juttu ajamas.
Arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo lähetab kuni 2015. aasta lõpuni Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi projekti raames Aafrikasse ja Aasiasse 18 oma ala kogenud eksperti, kes 2-6-kuuste lähetuste jooksul panustatavad koostööpartnerite projektide arengusse.
