AINULT DELFIS: Loe dramaatilisi lõike Madis Jürgeni raamatust "Rindeoperaator Ivar Heinmaa"!
Delfi avaldab eksklusiivselt sel nädalal katkendeid kirjastuselt Pilgrim ilmunud Madis Jürgeni kirjutatud põnevast raamatust “Rindeoperaator Ivar Heinmaa”, mis jutustab ebatavalise ja lausa äärmusliku elu ja tööga rindeoperaatori põrgulikest seiklustest.
Suvelõpuks on Ivaril närv must.
Klõpsib televiisorit, vaatab uudiseid, käib mööda tuba, näpib telefoni.
Kaks kuud on ta kodus istunud, sest Soome ajakirjanikel on komme suvel pikalt puhata ja YLE-l pole teda vaja läinud.
See ootamine võtab närvid läbi.
Telefon heliseb.
„Kyllä! Kyllä see sopii.
Jah, saan küll.
Käime Ukrainas ära! Supoer! Nii kaua olen oodanud ja nüüd ometi!
Siis nädal kodus ja Bhutani.
Sovittu! Kokku lepitud!
Moi-moi!“
Klõpsab telefoni kinni, jess, töö tuli!
Ja kui ta siis hakkab lennuki peale minema ja unisele Siirile musi annab, teeb kurva näo, midagi pole teha, tuleb jälle minna…
ÜKSILDASES SOOME RAUDTEEJAAMAS – sellises, kus pole ootepaviljoni ega isegi katusealust, kõnnib prillidega, pikk, kõhetu mees ja suitsetab.
Ta võtab taskust telefoni, helistab raudteeinfosse ja uurib, millal sõidab jaamast läbi järgmine rong.
Infokeskuse neiu ütleb kellaaja ja kõne lõpeb.
Paar kuud varem oli sama mees – Soome tuntud teleajakirjanik Hannu Väisänen – helistanud sõber Ivar Heinmaale Eestisse. Tänanud ühiste videolugude eest, mida nad kümne aasta jooksul sõjakoledustest üles olid võtnud.
„Minu töö on tehtud,“ ütles Hannu.
„Hannu, mis sa räägid, küll me teeme veel ägedaid asju!“ vastas Ivar.
„Ei, sõber,“ ütles Hannu.
„Hannu, ära nüüd jama!“
„Ei, ei, ei!“ Hannu oli endas kindel. „Minuga on lõpp!“
See oli Ivari ja Hannu viimane jutuajamine, kevadel 2001.
Nüüd on Hannu raudteejaamas ja rong läheneb täie hooga, sest selles jaamas ei ole peatust ette nähtud.
Hannu viskab sigaretiotsa liipritele, teeb paar kiiremat sammu ja hüppab.
Vedurijuhil ei ole enam midagi päästa.
Riia, 1991
13. jaanuaril tapeti Vilniuse teletorni juures 13 inimest.
Olid kuumad ajad, Baltikum tahtis vabaks saada.
Koos YLE reporter Hannu Väisäneniga pidin ka mina sõitma Vilniusesse ärevaid sündmusi kajastama.
Töötasin siis Maurumis, Rein Karemäe loodud teleproduktsiooni-firmas, mis tegi tollal soomlastega ühiseid projekte.
Reede õhtul jõudsime mikrobussiga Riiga. Siis olid veel suured võttegrupid. Öö pidime olema seal ja hommikul Leetu edasi sõitma.
Aga Riias tundsime, et asi hakkab ärevaks minema, inimesed tegid tänavatele lõkkeid, panid parlamendi kaitseks barrikaade üles, vanalinn oli ära blokeeritud.
Kuulsime, et OMON (otrjad militsii osobovo naznatšenija – eriotstarbeline miilitsasalk) laskis Riias ühe autojuhi maha, ja otsustasime mõneks päevaks paigale jääda.
Siis olukord jälle justkui rahunes, Vilniuses samuti, barrikaadid oli küll tänavatel, aga actioni’t mitte ja mõtlesime, et tuleme koju tagasi.
Laupäeva õhtul panime tina – Latvija hotellis, kus elasime – ja pühapäeva pärastlõunal vihtlesime hotelli saunas pohmakat välja.
Kui numbrituppa saime, kell oli täpselt 21.00, vaatasin aknast välja, rakett lendas taevasse ja laskmine hakkas peale.
See oli rünnaku algus.
Rabasin kaamera ja olime Hannuga valmis välja jooksma.
Helimees ütles, et sorri, mul on kolm last, ma ei tule!
Hannu hüüdis talle üle õla, et mine hotelli restorani, telli külm laud, ja viina ka kindlasti! Me ei teadnud, kaua läheb, äkki pannakse enne kinni, kui me tagasi saame ja jääme söömata. Ise lidusime pimedasse parki.
Lund maas ei olnud ja Hannu pikk helehall mantel paistis kaugele, polnud karta, et ta mul silmist kaob. Pargis nägime, et tulistati siseministeeriumi maja, aknast olid leegid väljas.
Meetrikõrguse müüri taga passis kaks musta baretti, OMONi meest, silmaaukudega maskid peas. Mõtlesin, et jooksen neile selja taha, olen kahe meetri kaugusel ja kütan lainurgaga. Jube hea idee enda arvates.
Hakkasime Hannuga jooksma, maskiga vend pööras ümber ja röögatas: „Obratno (tagasi)”!
Tõstsin käed üles, hüüdsin vastu: „Finskoje televidenije!“
Tema põrutas valangu leekkuule kärinal üle meie: „Obratno, suki!!!”
Hannu hüppas puu taha, mina läksin ausamba varju – seal on läti kirjaniku Rainise suur graniidist monument.
– Rainis, õieti Janis Plieksans 1865–1929, läti poeet ja näitekirjanik, kes tõlkis läti keelde ka Goethe „Fausti”.
Toetasin õla vastu läti luuletaja jalga, see oli statiivi eest, ja filmisin kümme minutit. Leekkuulide valangud plaksusid vastu majaseinu, kostis klaaside klirinat, tänaval põles üksik Volga ja keegi mees tormas joostes ja käsi pea kohal hoides pargi suunas.
Siis ilmus Hannu mu selja taha, et kuule, aitab, paneme Tallinnasse tagasi! Ta ütles mulle kaamerasse mõne lause – et Riias rünnatakse siseministeeriumit ja et OMONi mees väänas talle jalaga tou.
Hannu oli passinud puu taga, lindistanud hääli ja tulistamist ja ise midagi mikrofoni rääkinud ja üks OMONi vend tuli ja virutas talle jalaga vastu kätt. Hannu kukkus selili ja venelane sihtis automaadiga ta nägu.
Hannu, kes oli igasugu jamades olnud ja pääsenud, tundis nüüd, et see hull tõmbab paugu ära. Vahib läbi maski ja lõugab, midagi aru ka ei saa.
Venelane tõstis toru üles, võttis Hannult mikrofoni ja läks minema. Hannu värises, kui ta seda rääkis.
Hotellist helistasime Läti televisiooni ja küsisime, et kas oleks võimalik videolugu Eestisse saata.
Muidugi, öeldi, tooge kassetid!
Läti TV tegi Hannuga intervjuu ja Hannu nuttis, kui ta küsimustele vastas.
Helistasin Anna Zigurele, kes aitas meil Riias kontakte leida, et kutid läksid telemajja lugu ära viima ja et Hannu sai peksa ja on parajasti telekas.
– Anna Zigure, läti luuletaja ja diplomaat. Oli Läti suursaadik Soomes (kaheksa aastat) ja Eestis (kaks aastat). Anna on Tartu Ülikoolis õppinud, Ülikooli ajal oli ta hüüdnimi Läti Anna või Saldejums.
Nüüd, kui Lätis käime, on Anna Zigure tütar meie fixer. Soome keelest saab ka aru, sest ta abikaasa Jukka Rislakki on endine Helsinkin Sanomate toimetaja. Jukka räägib ka läti keelt, elavad Jurmalas.
Et äkki sõidame kuskilt haiglast läbi, teeme mõne intervjuu. Ta oli nõus. Läksime välja.
Tänaval tuli takso ilge tinnaga, keegi karjus: „OMON tuleb, põgenege!”
Vaatasin, et kaks BTRi sõidab meie suunas, sõdurid kuulipildujaga katusel. Kui liduma hakata, hakkavad järsku taga ajama?
Seisin kõnniteel, üks käsi taskus, kaamera õlal ja filmisin tuimalt edasi. BTRid aeglustasid käiku, keerasid prožed minu poole, aga midagi ei juhtunud.
Haiglas filmisime kaht miilitsat, kes lamasid, jalad läbi lastud, sidemetes ja kahvatud. Koridoris olid veretilgad maas.
Meie pilt oli ainuke, mis jõudis üle maailma. Me olime nagu kangelased, CNN tegi meiega inteka ja pärast istusime kella viieni hotelli restoranis, helimehe tellitud söögid-joogid laua peal.
Hannu võttis kõvasti, kõik võtsime.
Kaks läti operaatorit, Andris Liepins ja Guido Zvaigzne lasti samal õhtul pargiservas maha.
KOTTE ON IVARIL NELI. Suur kohver, kus on riided ja muud vajalikku nodi (22 kg); statiivikott, suur jurakas (15 kg); videokaamera eraldi kotis (18 kg); ja lõpuks seljakott, kus on laptop’id – neid on kaks – ja akulaadija ja mikrofonid (samuti umbes 18 kg).
Pole vahet, kas Ivar läheb kaheks päevaks või kuuks ajaks, alati on kaasas neli kotti. Raskus on täpselt sama – 75 kilo.
Mingit suurt kärakat fotoaparaati ta kaasa ei vea. Võtab pisikese Canoni, 12 pikslit, see ei kaalu midagi, aga kvaliteet on täitsa nitševoo.
Tööreisideks on Ivar ostnud „portsu koledaid riideid“ (nii sõnastab naine Siiri), mis sobivad mitmeks otstarbeks – ka selleks, et presidendiga ühes ruumis olla.
Columbia firmamärgiga triiksärgid, võrk selja peal, mida ta kotti laob, lasevad õhku läbi ja kuivavad mõne hetkega, kui ta neid hotellitoas peseb. Pearätikud, mida on tal sama palju nagu Kihnu naisel sitsipõllesid, tossud, Salomonid, mis kõlbavad ka vihmase ilmaga ja veel üht-teist.
Kotid pakib Ivar ise ja teeb seda eelmisel õhtul. Siiri peab ennast küll maailma parimaks asjade kohvrisse mahutajaks, aga Ivari asju ta torkima ei lähe.
Kõik käib kähku, sest pooli asju ei võta Ivar kunagi kotist välja. Adaptereid ja juhtmeid, mida ta kodus ei kasuta, on seal juba eelmisest korrast.
Reisikottide ja varustuse jaoks on Ivaril kodus üks kamorka, trepialune ruum, kuhu ta oma asjad tõstab. Seal valitseb apteekerlik kord.
Kui minna Lufthansaga, läheb Frankfurdi lennuk Tallinnast 5.05.
Eelmisel õhtul tellib Ivar takso ja 3.40 sõidab takso värava taha.
Ivar ise ärkab kell kolm, kohvivesi keema, riided selga.
Kõik käib välgukiirul.
Koeraga väike ring. Koer on malamuut Rio. Näeb kelgukoera moodi välja, aga suur nagu elevant. Kui võõras värava avab ja Ivar on läheduses, võib Rio esinema hakata ja võõras lahkub lõhkise püksitagumikuga.
Enne sõitu pole Ivaril õiget und, iga tunni järel vaatab kella. Sisse pole ta kunagi maganud, aga kella vaatab ikka.
Aastaid tagasi viis Siiri ise Ivari lennuki peale, aga see komme lõppes. Polnud mõtet jätta väikseid lapsi üksi koju, olgugi et neil oli uneaeg. Siiri tunnistab, et on loll valmis, kui ta kell neli hommikul on lennujaamas ja kell seitse peab poistele putru keetma.
Kui Siiri vähegi suudab, ajab ta ennast üles ja läheb ukse peale lehvitama.
Tõusev päike helgib Tallinna teletornil, heinamaadel ja kraavide kohal hõljub udu. Mõni harv auto sõidab vastu. Linn magab.
Taksojuht vaatab Ivari varustust ja küsib, kas lähed jahile või golfi mängima.
Ivar ei viitsi varahommikul pikalt rääkida, ah, tööle lähen.
Ivar ja Siiri elavad maal, Jõelähtmel, poole tunni kaugusel Tallinnast, lumetuisus tuleb arvestada 40 minutiga.
Juba ulatab Ivar lennujaama oranžis pluusis chek-in´i neiule passi. Sai ikka õige? Passe on Ivaril kaks, ja ega paha ei teeks, kui oleks kolmas ka. Sest kui lähed Araabiamaadesse, on parem, kui su passis Iisraeli või Ameerika või Taani riigi templeid ei ole.
Oranžis pluusis neiu soovib ilusat reisi.
„Ilusat ei ole siin midagi!“
„Kuidas palun?!“ Neiu ajab silmad suureks.
„Seal, kuhu mina sõidan, pole praegu väga ilus!“
Ivar kaob väravate taha.
Ivar Heinmaa on hinnatud ajakirjanik ja rindeoperaator, kes on juba üle kahe dekaadi olnud YLE korrespondent. Ta on töötanud ligi sajas riigis, et vahendada maailmale seda, mille poole tavakodanik ei tihka tihtipeale pilkugi pöörata. Režissöörina on Ivar Heinmaa teinud kaks dokumentaalfilmi: “Afganistani armid” (2005) ja “Tšernobõli samuraid” (2012). Hiljuti pälvis tema filmitud YLE dokumentaalfilm “Süüria sõja pale” Euroopa mainekaimal meediafestivalil Prix Europa aasta parima dokumentaalfilmi tiitli.
Madis Jürgen “Rindeoperaator Ivar Heinmaa”
Kirjastus Pilgrim http://www.pilgrimbooks.ee/product/17524/?cid=3762
