Tartu ülikooli teadlased avastasid, et seeneliikide arv on mitmekordselt üle hinnatud

Tartu ülikooli loodusmuuseumi teadlaste eestvedamisel leiti, et kõige liigirikkamad seenekooslused asuvad troopilise vihmametsa aladel. Seente prognoositud globaalne liigirikkus 1.5–5.1 miljonit liiki on nende andmete põhjal siiski mitmekordselt üle hinnatud.

„Koostöös 35 teadusasutusega kogusime maailma erinevatest piirkondadest ligi 15 000 mullaproovi. Kogutud proovidest määrasime seal sisalduva DNA, kasutades uue põlvkonna sekveneerimise ehk järjendamise meetodit. Mullaproovide analüüsimisel leidsime üle 45 000 seeneliigi. See on siiani avaldatud bioloogiliste mitmekesisuse töödest teadaolevalt mahukaim andmestik,“ rääkis Tartu ülikooli loodusmuuseumi vanemteadur ja projekti juht Leho Tedersoo.

„Kõigi partnerite tegevuse koordineerimine ja proovide hankimiseks vajalike lubade saamine oli tohutu asjaajamine. Teatud riikides jäid proovid võtmata just saamata jäänud lubade tõttu. Üldistuste tegemiseks on kogutud materjali siiski enam kui piisav,“ väitis Tedersoo.

Peamiste tulemustena toodi välja, et seente elurikkuse mustrid järgivad üldiselt taimede ja loomade omi – s.t. liigirikkus on suurim troopilistes vihmametsades ja seal kehtivad üldised biogeograafia seaduspärad. Vanasti arvati, et mikroorganismidele need ei kehti – kõik vormid on igal pool levinud vastavalt substraadile. Leiti, et arvatav seente liigirikkus maailmas on mitmekordselt ülehinnatud.

„Avastasime, et ka seente hulgas esineb väga palju endemismi ehk nähtust, kus teatud liigid on levinud vaid üsna piiratud alal,“ selgitas Tedersoo. Tema sõnade kohaselt leidub palju ka selliseid liike, mis on ülemaailmse levikuga, näiteks hallitusseened ja loomade patogeenid. „Kuigi taime- ja loomaliikide levik põhja-poolkera parasvöötmes on piiratud mandritega, on siiski paljud seeneliigid levinud nii Aasias, Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. See viitab aga seente efektiivsemale levimismehhanismile mikroskoopiliste eoste abil,“ ütles Tedersoo.

„Saadud uuringutulemused maailma ei paranda, ent need võimaldavad teadlastel palju paremini globaalseid bioloogilisi protsesse mõista. Kuna seente liigirikkus ja esinemine sõltub peamiselt sademetehulgast, temperatuurist ja taimkattest, võib oletada, et kliimamuutuste mõju seenestikule on väga tugev väga kuivadel ja jahedatel aladel. Hea uudis Eesti seenesõbrale mükoriisaseente osas, kuhu kuuluvad pea kõik söögi- ja mürgiseened, on see, et meie kliimavöötme metsad on liigirikkaimad ja rekordit hoiab ürgvana Abruka pärnik,“ väitis Tedersoo.

Tulevikus plaanib bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühm keskenduda mullaorganismide funktsionaalse erinevuse tuvastamisele erinevates maailma ökosüsteemides, mis näitab kuidas need organismid on kohastunud erinevate klimaatiliste ja mullatekke protsessidega ning ajaloolis-biogeograafiliste teguritega.

„Väga oluline sellisteks analüüsideks on arvutusvõimekus ning pilveteenused, mis on PlutoF süsteemis ja Tartu ülikooli arvutuskeskuses kättesaadavad,“ sõnas Tedersoo. „Tohutu töö tegid ära ka kolleegid Mohammad Bahram, Sergei Põlme, Urmas Kõljalg ja Kessy Abarenkov. Sellises mahus erinevaid analüüse ei ole üksiküritajal või väikesel töörühmal praegusel ajal võimalik läbi viiagi.“

Avastusi kajastav artikkel ilmus 27. novembril ajakirjas Science.