Näitleja Taavi Teplenkov: paljud oma elu suurimad elamused olen just teatrisaalist publikuna saanud

Sel aastal toimus taas töövarjupäev, kus osalesin ka mina. Käisin 27. novembril Tallinnas töövarjuks Eesti Draamateatri näitlejal Taavi Teplenkovil. Valisin Taavi, kuna ta on minu lemmik Eesti meesnäitleja.

Kindlasti soovin ise ka samale ametile sattuda nagu Taavi. Olin töövarjuks ka kahel teisel näitlejal (Loore Martmal ja Taavi Tõnissonil), kuid kirjutan Taavist, kuna mulle meeldis tema tööpäev kõige enam. Saime Taaviga õhtul Tallinna Linnateatri ees kokku ning suundusime edasi tema garderoobi, mida jagas ta Jaan Rekkori ja Ain Lutseppaga. Nad olid paigutatud külaliste garderoobi, kuna nad pole Linnateatri näitlejad.

Enne etenduse algust, tutvustas Taavi mulle Linnateatrit, kus tegi väikese tuuri. Võõral inimesel on suur tõenäosus seal majas ära eksida, kuna on väga palju uksi ning ruume. Kui tuur tehtud, suundusime garderoobi, kus Taavi pani selga kostüümi ning siis oli juba aeg minna grimmi, et paigaldada omale habe ja puuderdada nägu. Sain istuda grimmitoolis ning jälgida, kuidas grimmeerja teeb oma tööd. Mul oli võimalus tutvuda ka lavastuse tekstiga enne etendust, mille andis mulle Taavi.

Tekst polnud kindlasti mitte lihtne, vaid vastupidi. Etendus oli juba alanud ning oli aeg minna lava kõrvale asuvasse ruumi, kus olid samuti juba teised näitlejad kohal. See ruum oli üpris suur, kus said näitlejad jälgida läbi teleka etendust ja oodata oma korda, et minna lavale. Ka seal ruumis olid grimmeerjad, kes vajadusel korrigeerisid näitlejate soenguid, riietust ja meiki. Taavil oli lavale minekuni veel aega ning kasutas seda mõistlikult ning mõtles rahulikult oma tekst läbi, mida ta varsti pidi minema lavale esitama. Mul oli võimalus jälgida etendust Utoopia. Teekond I osa, nii lava tagant, kõrvalt, kui ka ruumist, kus viibisid teised näitlejad. Terves majas oli võimalus etendust jälgida, ka näitlejate garderoobis, kus oli telekas. Iga näitleja teab ise täpselt, kuna peab minema lavale ja kus asuma, seni võivad aga näitlejad tegeleda oma asjadega, kes loeb raamatut, kes sööb või hoopis mõtleb oma teksti peale.

Etendust oli minul väga huvitav ja põnev jälgida, kuna sain viibida kohtades, kuhu tavalised inimesed ei pääse. Taavi mängis laval tegelast nimega Belinski, mis oli ühtlasi selle lavastuse üks peategelastest. Ta mängis seda rolli minu arvate perfektselt ning mulle meeldis see väga. Etendus oli ühe vaheajaga ning sellel ajal said näitlejad tegeleda oma asjadega. Taas algas teine vaatus ning nüüd oli Taavi laval peaaegu kogu aeg. Mul oli huvitav jälgida seda etendust ning näha, kuidas käib või kui raske see amet. Näitlejad olid lava taga kõik väga heas tujus ning suhtlesid aktiivselt omavahel. Kui etendus lõppes kõlas publiku poolt näitlejatele suur aplaus ning iga üks võttis ise oma grimmi maha ning tegi oma soengu korda. Ka meie Taaviga suundusime grimmiruumi, et Taavi saaks omalt eemaldada meigi ja habeme. Seejärel läksime garderoobi, kus sain Taaviga niisama juttu ajada ja erinevaid küsimusi temalt küsida. Kohal oli ka Ain Luttsepp, kes ajas minuga natukene juttu.

Aeg oli juba nii kaugel, et tuli hakata lahkuma, tegime Taaviga peegli ees mõned selfid ja siis suundusime mõlemad juba oma teed mööda. See õhtu oli minujaoks tõeliselt vägev ning see meeldis mulle väga. Tegin temaga ka intervjuu, mida saab kohe ka järgnevalt lugeda. See on kindlasti väga huvitav, kuna sain minagi teada tema kohta midagi uut ja põnevat.

Oled sa soovinud lapsest saadik saada näitlejaks või oled tahtnud saada kellekski teiseks?

“Ei, ma ei saa öelda, et olen koguaeg näitlejaks saada tahtnud. Käisin küll koos vanematega tihti teatris ja teadsin näitlejaid nime- ja nägupidi rohkem kui teised minu vanused. Millalgi algklassides oli küll periood kui kujutlesin, et minust võiks ooperilaulja või balletiartist saada. Päris näitlejaametist ei mäleta, et oleksin unistanud. Võibolla ei julgenud unistada. Rohkem olin sedatüüpi, kellele teised ütlesid, et sa pead minema ja proovima. Läksin katsetele, sest lubasin klassiõele toeks olla. Läks nii, et sain sisse. Klassiõde ei saanud. Aasta varem proovisin Tartu Ülikooli juurat õppima minna, aga jäin oma keskmise hindega 4,5 kaugele ukse taha.”

Sa oled kaasa löönud nitmetes teleseriaalides ning lavastustes, on sul mõni siukene roll olnud, mis sulle kõige enam on meeldinud või meelde jäänud?

“Eks neid rolle, mis meelde või hinge on jäänud on mitmeid. Kindlasti on selleks Riigimeeste roll. Osalt sellepärast, et see on suures osas mulle kirjutatud ja sarjast kujunes n.ö. "minu" sari. See oli meeletu väljakutse ja vastutus ja tegijate usaldus minu vastu. Aga peamiselt jääb ta mulle meelde, sest seda oli kuradi hea teha ja kogu võttegrupp ja õhkkond platsil olid fantastilised ja tegid ühist asja. See oli tõeline nauding. Teatrist nimetaks mõned lavastused- üks mu esimesi "Mao tee kalju peal", "Popi ja Huhuu", "Voldemar" ja kindlasti jääb selliseks ka Belinski roll "Utoopias", mida sina veidi jälgisid.”

Sa ise oled palju näidelnud laval, kuid kas sa ise käid ka teatris nii, et istud lihtsalt publiku seas ning vaatad etendust?

“Pean tunnistama, et käin teatris lubamatult harva. Palju vähem, kui tahaksin. Kui oled pooled õhtud aastast laval, siis on väga raske end vabal õhtul teatrisse sundida. Tudengina ja esimestel teatriaastatel veedsin kõik õhtud teatrisaalis. Ma vaatasin kõike ja valimatult ja lemmikuid mitu korda. Oli tükke mida ma vaatasin 9 või 10 korda. Paljud oma elu suurimad elamused olen just teatrisaalist publikuna saanud. Võibolla on praegu tekkinud ka hirm pettuda ja see muudab mind ettevaatlikuks.”

Kas sul on aega vahest ka televiisorit vaadata? Näiteks vaatad Õnne 13, kus ise ka kaasa lööd?

“Ma olen päris suur televiisori vaataja. Ma armastan n.n. kvaliteetsarju. Inglased on neid alati hästi teinud. Viimastel aastatel on ameeriklastel toimunud tohutu kvaliteedi tõus ja uus hingamine. Seda just teles. Ka skandinaavlased (eriti just taanlased) on jube häid sarju tegema hakanud. Skandinaavlaste jutustamise stiil, visuaal ja stilistika on meile kuidagi omasemad ja tuttavamad. Ka näitlejad mängivad teisiti- ei näita niipalju välja, hoiavad mingit salapära. Angloameerika kultuuriruumis kiputakse tihti puust ja punaseks tegema ja liigselt emotsioone näitama. Eesti sarju ma väga järjekindlalt ei jälgi, aga ma olen professionaalsest huvist, üritanud igast uuest eesti sarjast vähemalt ühe episoodi ära vaadata. Õnnet satun harva vaatama ja mulle ennast vaadata ei meeldi, eriti kui keegi teine on veel ruumis.”

Kuidas suhtud töövarjupäeva ning töövarjudesse?

“Ma ei oskagi vist sellele vastata. Ma ei ole kunagi ise töövari olnud, aga töövarjusid on mul mõned ikka käinud. Varjutaja seisukohta ma seega ei oska kommenteerida. Kindlasti on see noore inimese jaoks põneva ja õpetlik. Kas ta ka reaalselt oma tuleviku plaane selle päeva järgi muutma hakkab, selle kohta mul andmed puuduvad. Varjutatava poole pealt ütlen, et see on värskendav. Eks ma ise ka vaatan oma tööpäeva teise pilguga ja mõtlen, mis on minu päevas teistsugust, huvitavamat, kui kellegi teise päevas. Samas annan ma aru, et minu amet kuulub selliste hulka, mille puhul ei saa kunagi teada, kas töövari su elukutsest tegelikult ka huvitab või tuli ta lihtsalt televiisorist tuttavaid nägusid elusast peast vaatama.”

Taavi on tõeliselt hea näitleja, suhtleja ning alati rõõmsameelne. Tema on näitleja, kes on teistele eeskujuks. Kindlasti soovin Taaviga taas kohtuda, et jälgida taas tema tööpäeva, kevadel märtsis, kui toimub uuesti töövarjupäev. Aga kõige selle päeva eest tänan ma väga Taavit, kes oli nii vägev, lahke ja vaimukas!