Liina nägi ohtralt märke, mis viitasid Evaldi truudusetusele — kord Draamateatri valvelaua juures, kui silmas kahe armastaja kohtumist, kui ka kolleegidega komandeeringust naastes. “Lõpuks oli mulle asi selge,” muigab ta kibedalt ning meenutab tütre Maria manitsust mitte toanurka nutma jääda. See oli aga just täpselt see, mis ta ette võttis.

“Naised, kes on lahku läinud, teavad, kui raske see periood on. Ei saa ju niimoodi, et tõmbad vihikust lehe välja. Sinna on võib-olla väga palju kirjutatud varasematest aastatest ja elust selle inimesega koos…,” mõtiskleb ta.

“Ühed naised viskuvad võitlusesse, aga mina olen see teine tüüp, kes istus kodus ja nuttis ennast tühjaks, kuni oli võimalus jälle uksed avada ja eluga edasi minna,” kirjeldab ta.