Ent hoolimata heli ebaühtlusest tingitud meelehärmist suutsid Iirise meditatiivne tants, jeffbuckleylik hääl ja Siiri aastatepikkusest lavakogemusest tulenev rahu lahkumiskibeluse summutada. Kooskõla, mis haldjaliku Iirise ja šamaanliku Siiri vokaalidest tekkis, mõjus tervistavalt nagu jälgides ema ja tütre tõeliselt aupaklikku omavahelist suhet. Tekkis lausa mõte, et nad võiksid koos anda enam kui paar kontserti, sest siis areneks suhtlus pelgast üksteise kiitmisest tunduvalt mitmeplaanilisemaks.

Iirise ja Siiriga koos laval olnud kollektiiv tegi igal juhul kõrvadele pika pai. Teisisõnu trummar Mikk Simson, basskitarrist Konstantin Tšõbulevski, kitarrist Markko Reinberg, taustvokalist Johanna Eenma ja elektrooniline võlur Hando Jaksi mõjusid täitvalt ja täiustavalt ning nagu Siiri ka päev varem Delfile antud intervjuus ütles, kasvatasid ta usku pealekasvavasse Eesti muusikute põlvkonda.

Transsi viiva õhkkonna tõttu tekkis artistidel publikuga kiirelt hingeline kontakt, ent veidi võiks nuriseda lugude järjekorra ja üleüldise terviku üle. Oli lugusid, mis puudutasid sügavuti. Oli lugusid, mis jätsid täiesti külmaks. Ning paraku sattusid paremad lood kontserdi lõppu, jättes kärsituma kuulaja kontserdi algul õlgu kehitama. Oli mitmeid lahkujaid, kelle kannatamatus ilmselt vaid neile endile homme meelehärmi valmistab. Saal oli muidu puupüsti täis, lisatoolide juurdetoomine oli suisa hädavajalik, palju istuti maas ja treppidel.

Eriline kiitus Publiku muusikakomitee poolt Iirise esitatud Siiri loole "Ma ei maga, ma ei söö". See võttis lausa pisara silma, tõi kananaha ihule ja pälvis ka asjakohase aplausi.

Vaata pilte!