Kuidas käituda, kui peas keerlevad mõtted viimati kõhtu pistetud šokolaadiruudust, pilk peatub kõhul ning enesetunde parandamiseks isu trenni minna suur? Lahendus on kaunis lihtne: mine trenni ja higista. Meie mõtted ja soovid muutuvad iga päev, mistõttu ei tohiks olla imelik, kui mõnikord tekib tahtmine tavapärase pallitrenni asemel kaotada kaloreid hoopiski rütmikas rühmatreeningus. Seelik seljas, pole muret, kuid mis saab siis, kui soovin noormehena minna kilosid kaotama kohta, mis pole juba pikemat aega ühtegi meessoost hingelist näinud?

Otsustasin minna just sellisesse rühmatrenni ning viia läbi eksperimendi, mis näitaks teiste trenniliste, neidude ja naiste reaktsiooni ning suhtumist ainsasse meeshinge ja minu muljet treeningust, kuhu kogenematuna esimest korda jõudsin. Lisaks – mis on võib-olla et tähtsamgi – soovisin mõista, kas harjutuspaika otsides peaksid mehed jääma oma kujuteldavate liistude juurde või võiks katsetada ka midagi pealtnäha teistsugust, et mitte öelda naiselikku.

Treeningutega tutvudes leidsin kümneid erinevaid programme, alustades klassikalisest joogast ja pilatesest ning lõpetades strippaeroobika ja zumbaga. Pärast kirjelduste lugemist mõistsin, et esimese kahe puhul ma kõhtu pistetud šokolaadiruudust nii efektiivselt ei vabaneks; taipasin, et peaksin otsima pigem midagi füüsiliselt väljakutsuvamat, et hiljem oleks mõnus trenniväsimus sees. Tulemus? Kaalukauss langes Ladina-Ameerika rütmide saatel keha hööritamise ehk zumba kasuks.

„See on pigem ikka naistele. Üks mees on registreerunud, aga minu meelest on see veidi imelik.“ Kui mitte päris sõna-sõnalt, siis mõtte poolest just sedaviisi vastas MyFitnessi klienditeenindaja telefonitsi küsimusele, missugune on zumbas meeste-naiste vahekord.

Üks klimp supi sees

Kolm päeva hiljem, spordiriided seljas, suundusin oma elu esimesse rühmatrenni. Olgu mainitud, et ma polnud 21 eluaasta jooksul sarnaseid spordiklubisid mitte kordagi külastanud, mistõttu oli iga samm zumba suunas midagi täiesti uut.

Riietusruumist väljudes oli mu ees ligi 40 neiut ja naist, kes – nagu arvata oli ja üsna pea ka selgus – ootasid sedasama tantsutrenni, kuhu olin end julgesti kirja pannud. Olgugi et eelnevalt olid mul peast läbi käinud uitmõtted, kui veider on minna vähemalt näiliselt niivõrd naiselikku trenni, oli esimene kokkupuude zumba-rahvaga igati positiivne ja meeldiv. Enne treeninguga pihta hakkamist mainisin ka kaaslastele oma plaanist tulla vaatama ja uudistama, mida zumba endast kujutab. Kerge ärevusega seadsin kahtluse alla, kuidas saan võrdlemisi kandilise kehakontrolliga noormehena sedavõrd dünaamilise tantsuga hakkama, mispeale olid trennilised vägagi toetavad ja isegi positiivselt üllatunud, et üks „minusugune“ sinna ära eksis.

Eesti mees on tantsulõvi

Trennis osalejate utsitamisel koht esireas sisse võetud, vajutas treener play-nupule ja kõrvadesse jõudsid rütmikad taktid, millest igaüht täitsid arvukad liigutused. Paindlikud puusanõksud, kiired ja oskuslikud liigutused nii käte kui jalgadega ning algajale üsnagi keerukad kombinatsioonid – kõikide nendega läks mu kehal kohanemiseks aega päris mitu tantsu. Erinevalt varem ennustatud kohmakusest tuli iga uus tants ja kombinatsioon loomutruumalt ja lõbusamalt, nii et isegi naiselikumad liigutused polnud mitte veidrad, vaid lustlikud ja meeleolukad. Kuna kogemus oli esmakordne, ei suutnud ma algusest peale ühtegi liigutust ega tantsu mööda saata ilma naeruväärselt laia naeratuseta.

Pärast teist tantsu esimesi higimulle pühkides tõdesin kõva häälega, et zumba on vinge, aga võtab ikka läbi. Piinlikul kombel sain vastuseks, et tegemist on alles sissejuhatusega, millega eesolevatele veelgi kiirematele tantsudele „üles köetuna“ vastu minna. Hea on tõdeda, et kui alguses olin mugavustsoonist täiesti väljas, siis tants-tantsult asendus esialgne kandilisus aina osavamate zumbavõtetega, nii et trenni lõpus tundsin end neiude ja naistega juba peaaegu et võrdväärsena.

Tähelepanu rohkem kui küll

Zumba-järgne emotsioon oli hea, sest – nagu MyFitnessi kodulehelgi kirjas – „vormisin oma keha ja kulutasin kaloreid nii, et ise ei märganudki!“ Rohkem kui tund aega intensiivset hüppamist ja kehaväänavat kargamist väsitas korralikult isegi mind kui (vähemalt enda arvates) hästi treenitud noormeest.

Tantsutrenni saab kokku võtta sõnapaariga „tähelepanu keskpunkt“. Nagu eeldada võis, oli sedalaadi rühmatreening ainsa poisslapsena tulvil uudishimulikke, kuid igati julgustavaid pilke, mis tundusid mu sooritust või vähemalt esimest zumba-katsetust justkui kiitvat. Olgugi et taoline nn rambivalguses olemine võib esmapilgul tunduda heidutav, muutis see trenni tublisti lõbusamaks ja näitas kaastrenniliste heakskiitva suhtumise näol, et zumbatama on vägagi teretulnud ka mehed.

Julgus tasub ära

Suundudes tagasi esialgse küsimuse juurde: mis saab, kui soovida noormehena minna trenni, mis pole juba pikemat aega ühtegi meessoost hingelist näinud? Ohter lõbu, märg selg, tublisti laienenud mugavustsoon ja kindlasti rohkesti tähelepanu nii trennikaaslannadelt kui treenerilt. Ei tasuks muretseda, mida üks või teine arvab või mis juhtuda võib, kui mehena zumbast või mõnest teisest pigem justkui naistele sobivamast trennist osa võtta. Tuleb minna ja proovida, sest kõige hullem, mis juhtuda saab, on hea enesetunne ja palju naeratavaid pilke vastassoo esindajatelt!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid