14-aastast tüdrukut piinab küsimus: kes mulle siis meeldib?

Mure: Tere dr. Noormann! See kõik sai alguse paar aastat tagasi, kui mõistsin, et oleks aeg suureks kasvada ja hakata vaatama poisse mitte välimuse, vaid olemuse järgi. Poistest, kes mulle enne olid meeldinud, ei meeldi mulle enam ükski. Mind piinab küsimus "Kes mulle siis meeldib?". Ma olen kõigile alati öelnud, et mulle ei meeldi keegi, kuid keegi ei usu mind. Mulle tõesti ei meeldi keegi, ma vaatan oma klassivendi kui sõpru, aga minuvanustele vist tundub uskumatu, et keegi ei meeldi. Lihtsalt naerdakse. Kuna teiste (eriti poiste) arust ma ei taha öelda, kes mulle meeldib, siis on mulle öeldud, et sulle raudselt meeldib see ja teine. See ajab mind juba hulluks. Kas nii ongi õige? Sassu, 14.

Dr. Noormann: Meeldimine pole kohustus armastada. Pigem on see hinnang meid ümbritsevale maailmale, sealhulgas ka inimeste kohta.
Meeldimise vastandsõna on ebameeldiv ehk vastumeelne või isegi vastik, kuigi nii pole viisakas teist inimest isegi tagaselja sildistada.
Meie meeldiva-ebameeldiva skaala on järgmine.
Armastus - mõistmine - aru saamine - mitte aru saamine - põlgus - vihkamine.
Kui sulle keegi meeldib, siis sa kas armastad teda, mõistad teda või saad temast aru.
Kui sa ei mõista teise olemust, ei saa tema käitumisest aru, väldid teda või lausa põlgad, on see kõik ebameeldivus või vastumeelsus. Nende vahele jääb loomulikult neutraalsus, mis ei sunnigi mingit seisukohta võtma ja ka sallivus - ta küll ei pruugi sulle meeldida, kuid talud teda sellisena, nagu ta on.

Muidugi kaldub sinu eas inimese elu olema must-valge: kui meeldib, siis armastan, kui ei meeldi, siis ei salli ka. Aga kui inimese kohta teed üldistuse meeldib - ei meeldi, on sinu aju registreerinud terve rea üksikomadusi, mis sind sellise otsustuseni on viinud.
Sa oled eas, kus tuleb ehk lausa esimest korda elus enda jaoks pannagi paika elu põhitõed. Need on tegutsemise otsustused ja väärtushinnangud - mis mulle kelleski teises ja ka iseendas ei meeldi, millega ma ennast ei seo ja mida ma väldin. Ja teine pool on positiivsete otsingute rida - mida ma inimestes hindan, austan ja mida ka endas leida tahaksin. Kas teadlikult või mitte, kas ise märkad seda või mitte, kuid need põhitõed või kui soovid - ka iseloomuomadused - ei jäta kedagi puudutamata. Nii ka sind. Kui sinult küsitakse, kes sulle meeldib, oleks ausa vastusena õige üles lugeda iseloomu- ja käitumise omadused, mis sulle kelleski meeldivad. Samuti võiksid ju teada anda, mis sulle üheski inimeses ei meeldi. Kõigi nende omaduste sidumist konkreetse inimesega ei tohi keegi nõuda ja keegi teine ei saa sulle ette kirjutada, kes sulle meeldima peaks.

Aga sinu kirjas on ka vasturääkivus - sa vaatad oma klassivendi kui sõpru, kuid nad ei meeldi sulle. Kuidas sa saad pidada sõbraks inimest, kes sulle ei meeldi? Kas on kerge elada, kui sinu ümbruskonnas pole üldse meeldivaid inimesi? Kui kellessegi armud, kas see on siis ainus inimene, keda meeldivaks pead?