Lisakse asjaolule, et see oli ainus, oli Kuninga etteaste ka kordumatult energiline, positiivsusest pakatav ning riskialdis nii vokaalselt kui emotsionaalselt. Isegi need, kes on teda lugematul hulgal jälgimas käinud, kinnitasid kui ühest suust, et sellisena pole nad Martenit kunagi varem laval näinud. Mõtlikust ja melanhoolsest noormehest polnud jälgegi (okei, lugu “Tagurpidi vaal” on erand) ning publikuga flirtides tundis ta end erakordselt vabalt, tantsis ja mängis oma häälega.

Terve kontsert mõjus heade sõprade siira taaskohtumisena — bassimees Peedu Kass oli äärmiselt heatujuline, samuti Marteniga koos Berliinis õppiv kitarrist Raul Ojamaa. Trummar Kristjan Kallas andis endast kõik. Ning kiivalt hoitud saladus, et Martenil täitus keskööl 29 eluaastat, lekkis samuti välja ja südaööl laulsid lähedased, sõbrad ja tuttavad talle sünnipäevalaulu.

Palju õnne Martenile ka Publiku toimetuse poolt!