Arvamus: Maalt ja hobusega ehk miks on parem linnas kui maal
Tundsin juba mitumitu aastat tagasi, et pean sellelt väikselt Hiiumaalt, kus kõik teavad sinu elust paremini, kui sina ise, minema saama. Lõpetasin põhikooli ja sain aru, et on minu aeg võtta oma kotid ja hakata omaette elama. Kaalusin pikalt Tallinna ja Tartu vahel, kuid puhtalt logistilises mõttes langes valik Tallinnale.
Minu jaoks oli linnas ebatavaline see, et järsku kedagi enam ei huvita sinu riided, kuhu sa lähed, kellega sa oled. Kuid see on tavaline väikse koha puhul, et kõik teavad kõiki. Võib-olla just oligi ükskõiksus ja anonüümsus see, mida ma Tallinnalt soovisin. Kuid vahel ma siiski tunnen, et inimesed on linnas liialt emotsioonitud ja külmad.
Alguses oli tunda väga palju sõprade ja tuttavate negatiivset suhtumist, et miks ma juba nii noorena kodust ära tahan minna, arvati, et ma ei saa hakkama. Tegelikult on nii, et väiksemates kohtadest peavad noored niikuinii varem või hiljem ära minema, kuna praeguses ühiskonnas ei tee midagi vaid gümnaasiumi haridusega.
Usun, et mul oli toredam lapsepõlv Hiiumaal kui lastel, kes kasvavad üles suurtes linnades, väikestes korterites. Kuid praegu gümaasiumis on Tallinnas parem kui Hiiumaal.
Väga kerge oli tunda Hiiumaal seda, et sa oled see, kes on su vanemad, Tallinnas absoluutselt mitte kedagi ei huvita see.
Ühesõnaga võib öelda seda, et peab olema piisavalt pealehakkamist, ning siis on kõik võimalik.
