Produtsent Ivo tunnistab Publikule antud intervjuus, et on ammu järje käest kaotnud, mitu korda filmi Ameerikas on näidatud, sest neid kordi on lihtsalt nii tohutult palju. Teda teeb veidi rahutuks see, et film on tegelikult juba aasta vana, mistõttu on tunne nagu tahaks ammu juba uusi filme teha ning vanast asjast enam mitte nii palju jahvatada.

Kuigi ei saa salata, et USA publik on filmi soojalt vastu võetud, meeldib Feltile hoida pigem madalat profiili. Samas ei saa ta üle ega ümbert sellest, et Kuldgloobustele pääsemine on meie pisikese riigi filmiajaloos suur asi ja imekombel pole eestlased isegi kuigi palju vigisenud.

Milliseks verstapostiks oma karjääris peab "Mandariine" Ivo Felt? Mis nüüd edasi saab? Mida peab staažikas produtsent Lembit Ulfsaki tugevuseks? Kuidas sattuti üldse koos Gruusia filmikunstniku Zaza Urushadzega kokku? Milliseid meeskonna liikmeid oleks Ivo pidanud vajalikuks pidulikule vastuvõtule veel kaasa võtta?